Pauls Johansens on 12-aastane blond poiss. Ta elab koos vanematega Riiast 30 kilomeetri kaugusel asuvas Ikšķile väikelinnas eramajas ning käib üsna tihti Läti pealinnas. Kuni möödunud aastani polnud ta aga kunagi käinud Riia Zolitūde linnaosas – sadade nõukogudeaegsete paneelmajadega mikrorajoonis, mille elanikest suurem osa on venekeelsed. «Kuidas inimesed saavad nendes karpides elada?» imestas ta esimest korda Zolitūdesse saabudes.
Paulsi jaoks oli imelik, et koju jõudmiseks tuli kasutada lifti. Veelgi rohkem pani teda aga imestama asjaolu, et inimesed tema ümber räägivad omavahel vene keeles. Isegi Zolitūde gümnaasiumi õpilased. «Ma tõesti kartsin, kui ma esimest korda kooli läksin. Ma kartsin, et kõik naeravad minu üle, kuna ma ei räägi vene keelt. Ma oskan ainult mõnda üksikut sõna,» meenutab Pauls.
Kuid kõigest mõnest Zolitūdes veedetud päevast piisas, et Pauls oma hirmust vabaneks. Selgus, et vene lapsed suudavad üsna hästi suhelda ka läti keeles ning venelased polegi lätlastest nii erinevad, kui Pauls varem arvas.
Artikli täisversiooni loe Postimehe neljapäevasest (31.01) paberväljaandest või Postimees Plussist .