Armeenia asevälisminister Zohrab Mnatsakanian (46) ütleb usutluses Postimehele, et nende jaoks pole Mägi-Karabahhi konfliktis küsimus territooriumis, vaid sealsete elanike füüsilises julgeolekus.
Armeenia soovib lepet ähvardusteta
4. veebruar 2013, 14:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aserbaidžaani suursaadik viitas Postimehe usutluses, et nende sõjaline eelarve on oluliselt suurem kui Armeenia oma.
See jutt, et neil on fantastiliselt suur eelarve, militaarkuludega üle kolme miljardi dollari, mis justkui tõendab, et nad on tugevad ja suudavad probleemi lahendada, näitab üksnes huvipuudust lahendada konflikt rahumeelselt, läbirääkimiste teel.
Mis on konflikti sisu? See on Mägi-Karabahhi füüsilise julgeoleku küsimus. Ärgem ajagem segi põhjuseid ja tagajärgi. Mägi-Karabahhi küsimus ei tekkinud 1988. aastal. Probleem viib 1920ndail Stalini tehtud otsusteni. Kõik need aastad on Mägi-Karabahhi armeenlastest elanikud seisnud diktaatori tehtud suvaotsuse vastu. Paljud selle küsimuse tõstatanud inimesed saadeti Siberi kõige külmematesse nurkadesse.
1988. aastal, kui poliitiline õhkkond muutus, võeti neid hääli kuulda. Mis oli reaktsioon? Aserbaidžaani agressioon Mägi-Karabahhi vastu. 1988. ja 1993. aastal korraldas Aserbaidžaan Karabahhi vastu vahetu sõja, piirkond pidi taluma etnilist puhastust ja inimestest tühjendamist. Mägi-Karabahh kaitses end ja seeläbi jõudsime seisu, kus Mägi-Karabahh on turvatud. Karabahh ei alustanud sõda, Armeenia ei alustanud sõda. See pole tõsi. Meie jaoks pole küsimus maas, territooriumis või muus taolises. Küsimus on füüsilises julgeolekus, inimeludes.
On teil Aserbaidžaaniga ka otsekontakte, kohtute nende diplomaatidega?
Läbirääkimised kui sellised käivad OSCE Minski rühma kaasesimeeste formaadis. Tõsised asjad toimuvad seal. Nii see peabki olema. Kuid kuna te küsite – diplomaadid on diplomaadid, nad räägivad üksteisega. Räägime kõnelustest, aga protsess ise toimub Minski rühmas.
Teeb haiget, et peame kogu sellele Aserbaidžaanist tulevale retoorikale reageerima. Me ei saa ka eirata julgeolekuohtu Mägi-Karabahhile. Oleme väga mures. Me vajame kokkulepet, kuid mitte sellist kokkulepet, milleni jõutakse ähvarduste abil.
Intervjuu täisversiooni loe Postimehe esmaspäevasest (04.02) paberväljaandest või Postimees Plussist.