Pühapäeva keskpäeval valitseb Berliinis Kreuzbergi linnaosas Oranienplatzil püsti pandud protestilaagris unine vaikus. Laagrit asustavaid põgenikke ja asüülitaotlejaid pole näha ühtegi, küll istuvad aga infopunktis kaks noort sakslannast vabatahtlikku, kelle riietus sarnaneb kõige rohkem Keskturu müüjate omaga talvisel ajal – mitme kihi otsa on mõlemal tõmmatud veel vateeritud jope, kuid nägudest on näha, et külm on neil ikkagi.
Nende selja taga raagus puude all seisab aga paarteist porist telki, jättes vägisi mulje kui väga piiratud tingimustega rändtsirkuse peatumispaigast. «Praegu võib köögis inimesi olla, lähme sinna. Aga meil oli eile pidu ja paljud veel magavad,» sõnab üks vabatahtlikest Ellen Vandevyvere.
Kuigi laagris peaks elama umbes 30–40 inimest, nende hulgas nii põgenikke kui ka solidaarsusest nende juurde elama asunud vasakaktiviste, on köögis neist vaid kolm.
«Mõnesid inimesi masendab siinne väga, sest nende jaoks on valikuks kas siin passida või kodumaale tagasi minna. Neil puudub igasugune tulevikuperspektiiv,» sõnab Vandevyvere.
Laager on eelkõige püsti pandud Saksamaa karmi immigratsioonipoliitika vastu protestimiseks ja selle asukad nõuavad, et lõpetataks põgenike väljasaatmine, lisaks tahavad nad põgenikele töötamis- ja õppimisõigust.
Kõige viletsam on olukord neil põgenikel, kelle staatus on «sallitud» (Duldung). Tööd teha või vabalt Saksamaal ringi liikuda nemad ei või, vaid peavad aega veetma enamjaolt külakestesse rajatud asüülitaotlejate laagrites, tohtimata sealt lahkuda.
Just liikumispiirang ärritas kõige rohkem ka Baierimaal Würzburgis olnud asüülitaotlejaid, kes mullu oktoobris korraldasid protestimarsi, kõndides Saksa seadusi rikkudes demonstratiivselt oma laagrist minema ja jõudes 28 päeva pärast Berliini, kus panidki Oranienplatzil püsti protestitelgi.
Põhjalikumalt saab immigrantide elust Berliini kesklinnas lugeda Postimees Plussist!