28. veebruaril tagasi astuda lubanud paavst Benedictus XVIst saab ajaloos viies omal soovil tagasi astunud katoliku kiriku pea. Tagandatud paavste on aga rohkem.
Viimati astus paavst tagasi 600 aastat tagasi
Esimese paavstina otsustas oma ametist tagasi astuda Clemens I, kes loobus kirikupea ametist erinevatel andmetel kas 97. või 101. aastal. Üheksa aastat ametis olnud Clemens põhjendas tagasiastumist püüdlusega säilitada sel moel rahu.
230-235 ametis olnud Pontianus oli sunnitud paavstitoolist loobuma, kui Rooma keiser Maximinus Traaklane saatis ta sunnitööle Sardiinia saarel asuvatesse kaevandustesse.
Aastatel 296-304 valitsenud 29. paavst Marcellinus, oli sunnitud ametist loobuma, kui keiser Diocletianus kristlasi taga kiusas.
Martinus I, kes oli paavst aastatel 649-655, sunniti ametist loobuma, kui Bütsantsis võimule tulnud ja teda paavstina mitte tunnustanud keiser Konstans II andis käsu ta vangistada ja riigist välja saata.
Benedictus V jõudis 964. aastal ametis olla vaid ühe kuu, kui ta Püha-Rooma keiser Otto I valitsemisajal ametist tagandati.
1032-1045 valitsenud Benedictus IX astus tagasi pärast seda, kes müüs paavstitiitli vabatahtlikult oma ristiisale piiskop Grazianolele. Viimane võttis endale paavstina nimeks Gregorius VI ja oli ametis 1045-1046, kuid otsustas teda tabanud süüdistuste tõttu paavstitiitli ostmises ja Saksa-Rooma keisri Heinrich III survel tagasi astuda.
Paavst Coelestinus V oli ametis 1294. aasta juulist detsembrini, astudes omal soovil ametist tagasi. Elas end varjates veel kaks aastat, ta kanoniseeriti 1313. aastal.
Aastatel 1406-1415 paavstiametit pidanud Gregorius XII otsustas tagasi astuda, et teha sel moel lõpp kirikutülile, kui katoliiklus oli lõhenenud mitmeks kirikuks, millel kõigil oli oma paavst.