Leedu president igatseb vaid isiklikku vabadust

Dalia Grybauskaitė. Foto: Tomas Bauras

Tuleval nädalal president Toomas Hendrik Ilvest võõrustav Leedu riigipea Dalia Grybauskaitė tunnistas intervjuus Postimehele, et Brüsseli volinikukohalt koju presidendiks tulemine tähendas kogu eraelust loobumist.

Algatuseks pisut teie haridusest. Kuidas jõudis üks noor leedu tüdruk otsusele minna Venemaale õppima?

Tolleks ajaks polnud ma enam noor tüdruk, vaid teismeline. Juba 14-aastaselt hakkasin lugema filosoofiat, kust liikusin edasi poliit­ökonoomia juurde.

Ma tahtsin õppida ainult poliit­ökonoomiat. Lähimad ülikoolid, kus seda toona õpetati, olid Minsk, Moskva ja Sankt Peterburg, toonase nimega Leningrad. Valisin Leningradi, sest see jääb mere äärde, ja mulle meeldib see linn!

Valikus ei kahelnud te kordagi?

Ei. Ma tahtsin seda ja liikusin selle suunas. Tahtsin õppida ka filosoofiat, ajalugu ja majandusajalugu ning sellest ülikoolist sain seda kõike. Leningradi ülikool oli toonases NSVLis üks paremaid, suhteliselt liberaalne, ja minu arvates sain sealt päris hea tausta.

Kuna ma ei pärinenud jõukast perekonnast, käisin ülikoolis õhtuses osakonnas ja päeval tegin vabrikus puhtfüüsilist tööd.

Milline atmosfäär toonases Leningradis valitses?

Leedus ja mujal Baltimaades elades arvasid, et kõik rahvad on võrdsed. Aga kui sa läksid välja ja süvenesid asjasse, avastasid, et kõik pole päris nii. Isegi NSVLis. Baltlasi ja Baltimaid koheldi teisiti ja ma olin väga uhke, et olen ühest neist. Meid koheldi väikese kadeduse ja mõningase austusega.

Kadestati?

Jah. Sest me olime paremal arengutasemel, meie asjad olid paremini korraldatud, meil oli poodides toitu, mitte nagu mõnikord Venemaal.

Ained, mida te õppisite – poliitökonoomia ja filosoofia –, olid toona…

See oli põhimõtteliselt viis aastat makromajandust! Mänguteooria, palju matemaatilisi mudeleid – see oli objektiivne.

Kui tõsiselt toona ülikoolis neid asju õpetanud ja õppinud inimesed kommunistlikku ideoloogiat võtsid?

Ma ei või midagi väga kindlalt öelda, sest olin väga noor ja tegin samal ajal rasket füüsilist tööd, et end toita. Õppisin öösiti ja magasin vaid viis tundi ööpäevas. Kuid minu jaoks ei seisnenud see üldse mitte ideoloogias, vaid selles, et saada hea haridus ja naasta diplomiga kodumaale.

Kui kerge oli teil Leetu naasnuna tööd leida?

Sain küll hea diplomi – punase ehk suurepäraste hinnetega –, kuid tööd leida oli väga raske, sest minu taga ei seisnud bosse ega suuri nimesid, kes võinuks aidata.

Oma esimese töökoha teaduste akadeemias sain puhtalt tänu juhusele. Olin seal paar kuud sekretär, siis kohtasin tänaval klassikaaslase ema, kes töötas parteikoolis, ja pani ette üritada sinna. Ma proovisin ja sain seal tööd.

Ja kui Leedus hakkas süsteem muutuma, siis kui lihtsalt läks teil kohanemine?

Jälle mitte väga lihtsalt, sest kõik kukkus väga kiiresti kokku ja loomulikult tuli enamikul alustada nullist. Ma olin taas tänaval tööd otsimas. Kuna mul oli juba majandusteaduses doktorikraad, sain majandusministeeriumist kutse asuda tööle nende majandusinstituuti. Umbes aasta hiljem kutsuti mind Leedu valitsusse.

Vahepeal õnnestus teil õppida ka USAs.

Jah, 1992. aastal mul vedas. Avati uus programm endistele NSVLi riikidele ning USA saatkond koos Georgetowni ülikooliga korraldas konkursi, kus Leedule oli üks koht, mille ma võitsin ja sain esimesena sinna õppima minna.

Seal oli väga huvitav, sest osalt saime taas makroökonoomikat ja mänguteooriaid, osalt ka puhtpraktilisi teadmisi. Reisisime terve kuu aega mööda Ühendriike ringi, et teha eriuurimist NAFTA (Põhja-Ameerika Vabakaubanduse Assotsiatsiooni) leppe teemadel.

See oli isegi kasulikum kui auditooriumis istumine ja mõjus mulle otsekui avanemine. Mul juba oli hea haridus, aga Georgetown andis teadmisi sotsiaalsetest suhetest, sellest, kuidas on ühiskonnad korraldatud – sellest tõusis palju kasu, sest 1992. aastal oli kõik ju alles alguses.

See oli midagi, mis mind tulevikuks ette valmistas ja nüüd ära tasub. Kahe päeva pärast (intervjuu on tehtud möödunud nädala alguses – toim) lähen ma Georgetowni audoktori kraadi vastu võtma. See 20 aasta tagune periood oli mulle väga tähtis ja mul on väga hea meel seda tunnustust saada.

Kas te teate, mis on saanud teistest inimestest, kes käisid Leningradis samas ülikoolis?

Paistab, et ma elasin vaata et üksi muutused üle.

Esimesel kursusel oli meil 55 inimest. Lõpetas vaid 23, sest korraga töötada ja õppida oli väga raske. Ning väljastpoolt Leningradi tulnud inimestest olin ma ainus lõpetaja, keegi teine ei suutnud teha rasket tööd ja õppida korraga.

Kui sageli peate tõestama, et te pole lihtsalt endine…?

Alguses peaaegu iga päev, ja tegelikult isegi praegu. On inimesi, kes vaatavad tagasi 25 aasta tagusesse aega, neid ei huvita see, mida sa nüüd teed. Kuid mind üllatas, et meie ühiskonnas vaadatakse  palju rohkem tagasi kui meie naabrusse jäävates ELi riikides.

Sain just Saksamaal Aachenis Karl Suure auhinna. Andsin seal ka mitu intervjuud Saksa ajakirjanikele, kellel on oma Ida- ja Lääne-Saksamaa ühendamise ajalugu. Neile oli päris suur üllatus, kuidas minu põlvkonna inimene suutis hästi toime tulla nii ühes ühiskonnas kui ka tõestada, et üleminek teise on võimalik – tuleb lihtsalt olla avatud teadmistele ja saad rajada omaenda ühiskonda omaenda kätega.

Ka Angela Merkel on idasakslannana tegelikult Ida-Euroopa naine. Kas teie arvates võis selles süsteemis olla midagi, mis teatud sorti naisi esile tõstis?

Mina nii ei ütleks. Usun, et see sõltub väga paljuski isiksusest – kas sa teed oma asju hästi, kas sa nõuad oma töölt kvaliteeti ja professionaalsust. Sõltumata sellest, kus sa oled, kui sa oled professionaalne, vastutustundlik, teed oma tööd hästi, läheb sul igal juhul hästi.

Te ei jäta väga poliitilise isiku muljet…

Ma üritan seda mitte olla.

Sellegipoolest olete saanud kõigepealt Leedu eurovolinikuks ja seejärel presidendiks. Need kohad on tavaliselt poliitilised. Kuidas te need tööd leidsite?

Tõenäoliselt leidsid need tööd minu, mitte mina neid.

Psühholoogiliselt on mulle ikka veel väga vastumeelne olla poliitik. Võib-olla minu mineviku tõttu, kus mitte kõik polnud vaba valik. Minu südames püsib mõningane allergia parteisse kuulumise suhtes.

Kuid tõesti, ma olen saanud väga poliitilisi ametikohti. Sellegipoolest üritan teha oma tööd hästi ja mitte liiga palju rääkida. Usun endiselt, et olen igasse oma ametisse tulnud oma stiiliga, mis on erapooletu. Kõik sõltub isiksusest.

Kas mäletate esimest korda, kui teilt küsiti, et ehk sooviksite kandideerida presidendiks?

See polnud tegelikult soovitus. See oli õhus: inimesed rääkisid ja arutasid – ajakirjanikud, poliitikud. Mina ütlesin: ei-ei-ei, ma ei taha seda, mina ei saa see iial olema. Ma vihkan kõnepidamist ja tahaksin ainult oma tööd teha, aga selles ametis tuleb pidada palju kõnesid ja täita esinduskohustusi, mis pole mulle mitte kunagi meeldinud.

Aga siis juhtus nii, et 2008. aastal algas majanduskriis ning 2009. aasta algul nägime, et Leedu hakkab juba sattuma keerukasse olukorda. Ja ma otsustasin, et minu jaoks on käes aeg minna valitsusele appi Leedut päästma, seetõttu otsustasin naasta juba enne, kui minu volinikuaeg Euroopa Komisjonis lõppes.

Ehk ma valisin väiksema julgeoleku, väiksema palga ja isikliku elu puudumise – jätsin kõik Brüsselisse ja tulin siia valitsusele appi. Mulle tundub, et me oleme hästi hakkama saanud.

Leedu presidendil on palju suurem sõnaõigus kui Eesti omal, kui suur see siis õieti on?

See on põhiseaduslik reegel, mis ei sõltu isegi isiksustest. Sest ka teie president on silmapaistev isiksus. Põhiseaduslikult on Leedu presidendil palju rohkem õigusi, meie süsteem on segu parlamentaarsest ja presidentaalsest.

Mina määran kohtunikke, prokuröre, politseijuhi, riigikontrolöri – paljusid-paljusid kõrgeid ametnikke. Et ma nimetan ametisse ka ministreid, olen vastutav selle eest, mida nemad riigis teevad. Ma vastutan koos parlamendi, poliitikute ja parteidega riigi elu eest.

Mis siis jääb selgelt teie ja mis peaministri mängumaaks?

Siin pole mingit selgust. Mina võin siseküsimustes kõiki küsimusi esitada, ka näiteks kultuuri kohta, sest ma määran ministreid. Lisaks on mul õigus seadusi algatada, vetoõigus, üsna laialdased volitused. Kuid igapäevane majanduselu juhtimine on loomulikult esmajoones peaministri vastutusel.

Kas te oskaksite nimetada mõned asjad, mille üle olete eriti uhke, et olete suutnud need presidendina korda saata?

Ma olen uhke oma riigi üle, et me suutsime kriisi välise abita üle elada. Et meie rahval jagus piisavalt kannatust ja mõistvust ning nad usaldasid meid, poliitikuid, neil rasketel aegadel. Mina olen siin oma riigi ja rahva, mitte iseenda pärast.

Sellel rollil on ka varjukülg. Mõnikord inimesed arvustavad teid.

Loomulikult. See on normaalne. Mida rohkem kohustusi sa oma õlule võtad, seda enam kriitikat saad. Loomulikult, kui sa ei tee midagi, siis pole midagi kritiseerida.

Millist kriitikat peate ebaõiglaseks?

Mõnikord on kriitika eest makstud, sest üks või teine oligarh pole rahul sellega, mida ma teen... et ma ei lase neil varastada ja korruptsiooni harrastada. Näen seda väga selgelt ja tean, millised kanalid ja miks.

Tõenäoliselt on kõige valusam näha ebaõiglasi valesid, mis on lihtsalt valed. Mis ülejäänusse puutub, siis olen absoluutselt avatud igasugusele kriitikale. Aga kui tean, et keegi maksab minu kritiseerimise eest, ei võta ma seda tõsiselt.

Wikipedia artikkel väidab, et teile meeldib mängida korvpalli.

See oli mu nooruses, kooliajal.

Aga te ikka vaatate korvpalli?

Ma vaatan, aga enam ei mängi.

Kas võite öelda, millisele Leedu klubile pöialt hoiate?

Mul ei ole lemmikklubi. Mulle meeldib korvpallimängimise kunst ja ma tahan näha parimat võimalikku mängu. Mulle meeldivad kõik, kes annavad endast parima, kellel on annet ja kes mängivad väga hästi. Pigem toetan ma konkreetseid mängijaid kui klubisid.

Kui tihti te mänge vaatamas käite?

Mitte väga tihti. Aga televisioonist vaatan. Ja Leedu meistrivõistlusi vaatan küll.

Palju teil üldse hobideks aega jääb?

Mitte eriti. Ausalt öeldes hakkan ma hobisid unustama. Enne oli mul palju hobisid, mis presidendi ametiga ei sobi.

Näiteks?

Näiteks reisimine. Ja ka metsas jalutamine. Aga kui sa jalutad suure hulga julgestustöötajatega, pole see eriline nauding.

Nagu ma ütlesin: see on töö, töö ja töö.

Naaseme siis töö juurde. Millisena näete Leedu positsiooni tänapäeva maailmas? Kui palju see võiks erineda teiste Balti riikide omast?

Mul on väga hea meel, et me defineerime end aina enam Läänemere piirkonnana – kolm Balti riiki ja Põhjamaad koos. See on väga hea, sest Euroopa geopoliitilises olukorras ja ELi laienemise juures on selline regionaliseerumine oluline, et koordineerida meie tegevus ja seisukohad ning üksteist toetada.

Balti- ja Põhjamaad on kõik enam-vähem samas suuruses – ühe ja viie miljoni elaniku vahel – ega ole võrreldavad riikidega, kus on 40 või 50 miljonit inimest. Meie huvid on objektiivselt võttes võrdsemad ja me saame üksteist aidata ning – mis veelgi olulisem – me mõistame üksteist.

Sestap on mu väga hea meel, et me kohtume enne Euroopa liidunõukogusid kuuekesi (Eesti, Läti ja Leedu ning ELi kuuluvad Põhjamaad Soome, Rootsi ja Taani – toim). Siis on meil kord aastas Põhjala-Balti kaheksa riigi kohtumine, kus mõnikord osaleb lisaks Suur­britannia.

Meie piirkond on hakanud end samastama sirgejooneliste poliitikate, vastutustundlikkuse, ühesuguse läbipaistvuse, demokraatia ja inimõigustega. Me identifitseerime end aina enam kui Läänemere piirkonna Põhja-Euroopa osa.

Ma ei taha liialdada ega öelda oma riigi kohta midagi väga spetsiifilist. Mul on väga hea meel, et me oleme selles riigis ja saame selle identiteedi.

Mõned leedulased armastavad väga ajalukku hüpata ja meenutada, et teil oli omal ajal suur kuningriik…

Tean-tean seda suhtumist. Minu arvates peaksime me aina rohkem nägema end tulevikus ning aina vähem tuginema oma minevikule. Mõnikord see pidev tagasivaatamine aeglustab edasiliikumist. Mina tahaks, et me areneksime kiiremini.

Millest te riigivisiidi ajal Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvesega rääkida kavatsete?

Tahan rääkida Euroopa koostööst, NATOst ning loomulikult energiajulgeolekust ja -sõltumatusest meie piirkonnas.

Need on riikliku julgeoleku küsimused kõigile kolmele Balti riigile ja teie president on kogu aeg väga selgelt esitanud Eesti seisukohta, mis on väga sobiv ka meile. Ning ma kohtun meie sõbraga.

Aga kas teie kohtumistel võiks jutuks tulla ka mõni selline teema nagu Balti riikide õhuturve?

Kui tuleb, siis las tuleb. Kõik on arutatav ja mina olen kõige arutamisele avatud, sest me oleme sõbrad ja naabrid.

Lõpetuseks: kas te tunnete millestki oma praeguses ametis ka puudust?

Vabadusest! Isiklikust vabadusest, mitte millestki muust.

Dalia Grybauskaitė

Sündinud 1. märtsil 1956. aastal Vilniuses.

1983. aastal lõpetas Leningradi riikliku ülikooli poliitökonoomia erialal. Samal aastal kodumaale naasnuna asus kõigepealt tööle teadussekretärina Leedu teaduste akadeemias.

Aastatel 1983–1984 töötas Vilniuse kõrgemas parteikoolis põllumajandusosakonna juhatajana, 1985–1990 sealsamas lektorina poliitökonoomia osakonnas.

1988. aastal kaitses Moskva riigiteaduste instituudis doktorikraadi sotsiaalteadustes.

Aastatel 1990–1991 töötas Leedu Vabariigi majandusministeeriumi all tegutsenud majandusinstituudis teadussekretärina.

1991. aastal sai temast peaministri kabineti programmidirektor, samal aastal määrati ka rahvusvaheliste majandussuhete ministeeriumi Euroopa osakonna direktoriks.

1993. aastal asus ta tööle välisministeeriumi majandussuhete osakonna direktorina, seejärel töötas veel ka Leedu esindustes ELi juures ja USAs.

Aastatel 1999–2000 oli aserahandusminister ja 2000–2001 asevälisminister.

Aastatel 2001–2004 oli ta Algirdas Brazauskase valitsuse rahandusminister.

2004. aastal sai temast Leedu eurovolinik, kelle valdkonnaks määrati eelarve. 2005. aastal valiti Grybauskaitė tema töö eest ELi eelarve reformimisel aasta volinikuks.

Alates 2009. aasta 12. juulist töötab Leedu presidendina.

Pälvis tänavuse Karl Suure auhinna – Euroopa ühe mainekama sellelaadse tunnustuse, mida varem on antud Winston Churchillile, Konrad Adenauerile, Tony Blairile, Bill Clintonile ja Angela Merkelile.

Arvamus

Birute Klaas-Lang

Leedu Vabariigi aukonsul Lõuna-Eestis

Grybauskaitė võitis presidendivalimised esimeses voorus, ja väga ülekaalukalt. Temas nähti Leedule täielikult pühendunud, väga arukat, sügava empaatiavõimega inimest, teisalt aitas ta rahvusvaheline kogemus.

Puutusin temaga esimest korda kokku siis, kui ta oli paar aastat tagasi meie presidendi Toomas Hendrik Ilvesega Tartus, ja teine kord mullu suvel Leedu aukonsulite kokkusaamisel Vilniuses. Grybauskaitė käis Tartu Ülikoolis külas, kui parajasti toimus aulas majandusteaduskonna lõpuaktus.

Toonane rektor Alar Karis pani ette minna koos ja öelda magistrantidele paar sõna. Grybauskaitė pidas aulas äärmiselt sütitava ja südamliku kõne ning ütles meie lõpetajatele, et te võite seal välismaal korra ju ära käia, aga tulge tagasi, minul on see kogemus olemas, ma olen pikalt elanud välismaal – teate, seal ei ole midagi nii head, kui on kodus. See kõne võeti vastu väga tormilise ovatsiooniga.

Siis jalutasime mööda Tartut ja seal oli rühm leedu turiste. Nad nägid oma presidenti, astusid juurde ja Grybauskaitė tervitas neid nagu vanu tuttavaid. Nad rääkisid maast ja ilmast, tegid koos meiega «Suudlevate tudengite» taustal pilti ja see kõik jättis südamliku ja koduse mulje, ta ei hoidnud mingit distantsi.

Samasugune karismaatiline suhtumine ja olukorra hetkega tabamine paistis silma ka aukonsulite kohtumisel mullu suvel Vilniuses.

Leedu on väga patriarhaalne ja konservatiivne ühiskond. Ühest küljest võib olla imelik, et sealt on esile kerkinud naispresident. Teiselt poolt pole see ka üldse ime, sest Grybauskaitė on üksik naine, tema vanemad on surnud, tal ei ole õdesid-vendi, tal ei ole lapsi, tal ei ole perekonda, tal ei ole abikaasat, minu teada ka mitte elukaaslast.

Ta on pühendunud. Selle kohta on ta ka ise öelnud, et teenib Leedu rahvast. See on see, mida võiks katoliku kultuuris võrrelda pühendumisega kirikule, mida ka naistelt eeldatakse, kui nad nunnaks pühitsetakse. Samamoodi pühendumine oma riigile, rahvale, Leedule – see on see, mida tema puhul hinnatakse.

Ma ei ütle, et ta on Leedu Ema Teresa, aga hinnatakse just seda, et ta saabki maksimumi anda just Leedule. Ta on ka seda öelnud, et teeb seda, mida Leedu rahvas ootaks, et ta teeks. Praegu ju käivad väikesed sahinad, et äkki on tema see, kes Herman van Rompuy järel ELi liidunõukogu presidendiks saab. Selle kohta on ta ka öelnud, et ta teeb täpselt nii nagu Leedu vajab – kui Leedu vajab mind järgmise ametiaja jooksul Leedu presidendina, olen ma Leedu president. Kui tundub, et parem on, kui ta juhib kogu ELi, siis – jah.

Hindan teda väga: seda, mida ta on saavutanud, ja ka seda, kuidas ta on oma presidendivastutust väga õiglaselt, mõistlikult ja meeldivalt kandnud. Hindan ka tema tagasihoidlikkust. Vaadake tema kostüüme, selle poolest ta natuke muidugi meenutab Angela Merkelit.

Tema lemmikvärv tundub olevat sinine, lemmikkostüüm on sinine pükskostüüm, mille variatsioonides ta rahva ette ilmub. Ta ei pane välisele absoluutselt rõhku ning tal ei olegi vaja seda teha, kõik tema väärtused tulevad seestpoolt, tal ei ole vaja kuljuseid enda ümber.