Ligi 30 aastat Taani eurosaadiku kohta täitnud Euroopa Liidu kriitiku Jens-Peter Bonde (61) arvates on europarlamendi põhilisteks probleemideks pettusi harrastavad saadikud ja vähene otsustusjõud.
Kriitilise taanlase arvates napib ELis demokraatiat
8. juuni 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Te olete europarlamendis 1979. aastast. Mis on selle aja jooksul muutunud? Mida teie olete saavutanud?
Põhimõtteliselt parlamendi puhastamise. Kui see kõik 1979. aastal alguse sai, sõitsid fraktsiooniliidrid ringi limusiinides, mille maksis kinni maksumaksja. Ja kui nad sõitsid Londonisse või Strasbourgi, siis küsisid nad äriklassi lennupiletite raha nendesamade reiside eest, mille jaoks neil olid autod ja autojuhid.
Kas nüüd on olukord parem?
Esitasin 56 korda ettepaneku, et parlamendiliikmetele tuleb nende kulud hüvitada vastavalt reaalsetele kulutustele. Pärast seda kui see ettepanek 56 korda maha oli hääletatud, sain ma selle taha lõpuks umbes 200 häält. Kui ma esimest korda vastava idee ette panin, toetas seda umbes 25 saadikut. See arv on aastate jooksul kasvanud. Ja lõpuks võitsime puhastuslahingu.
Alates juulist hüvitatakse saadikute reisid vastavalt nende tegelikele kulutustele. Neile makstakse äriklassi lennud kinni ka edaspidi, aga ainult siis, kui nad on tõesti äriklassis lennanud. Nad peavad selle kohta ka tõendeid näitama. Siiani teenisid saadikud lihtsalt reisihüvitistelt ühe või isegi kaks lisapalka.
Eurosaadikutel on õigus võtta palgale personali 17 000 euro (ligi 266 000 krooni) eest kuus. Seda on palju. Ning mõned lihtsalt võtavad palgale oma naise või mehe või poiss-sõbra.
On see ikka veel tavapärane?
See on ikka veel tavaline mõne jaoks. Kuid alguses oli see väga tavaline. Juulist hakkab kehtima uus reegel, mille kohaselt ei või tööle võtta oma pereliikmeid. Neile, kelle palgal pereliikmeid juba pole.
Järel on veel 4000 euro (62 5000 krooni) suurune sekretäritasu, mille saadik saab kätte ja mille kasutamise kohta ei pea ta esitama mingeid tõendeid. See on üks seaduseauk.
Ja siis on veel seaduseauk kodumaal palgale võetava personali puhul. Sellega saab ikka veel petta.
Kõike seda võib vaadata minu kodulehelt www.euabc.eu, alajaotuse «Palgad» alt.
Kui palju on teie arvates europarlamendil poliitilist mõju?
Puhastusprotsess iseenesest on olnud selles küsimuses väga tähtis. Parlamenti ei saa tõsiselt võtta, kui 90 protsenti selle tegevust puudutavatest ajakirjandusmaterjalidest räägib pettustest. Selleks et parlamenti saaks tõsiselt võtta, peab see olema puhas. See on üks hea areng, mille eest ma olen võidelnud aastaid.
Kui alustasin, polnud parlamendil mingit mõju. See oli suur omaette planeet, millel polnud mingisugust sidet Maaga. Parlamendil oli vaid õigus saada ära kuulatud, kuid mitte keegi ei pidanud neid kuulda võtma.
Minu arvates olid mõju puudumine ja petturlus sama mündi eri küljed. Sest varem oli parlamendi ainus ülesanne pakkuda selle liikmetele luksusi.
Parlament kasutas oma õigust eelarve üle otsustada selleks, et nõuda endale ka seadusandlikke õigusi. 1986. aastal võeti vastu nn ühtne Euroopa akt, millega parlament sai kooskõlastamisprotseduuri keskkonna, töötajate õiguste ja veel mõningates teemades ning võis hakata ette panema täiendusi uutele seadustele ja reeglitele.
Parlamendi parandusettepaneku kinnitamata jätmiseks pidi Euroopa Liidu Nõukogu olema ühel meelel. Nii et parlament sai pisut otsustamisõigust.
Ning 1992. aastal saime Maastrichti lepingu, millega parlament sai rohkem õigusi komisjoni ettepanekuid vetostada ja täiendusettepanekuid teha. Ja sellest ajast on parlament seda ka teinud, Nice’i ja Amsterdami lepingud on nende mõju veelgi laiendanud. Ja Lissaboni leping kahekordistab parlamendi mõjuala.
See, et parlament on aastate jooksul rohkem sõnaõigust saanud, on hea areng.
Kuid teie olete olnud nii Maastrichti kui ka Lissaboni lepingu häälekas vastane?
Iga lepingu! Aga seetõttu, et europarlament võidab nendega juurde märksa vähem, kui rahvuslikud parlamendid ja valijad kaotavad. Iga lepingu tagajärjeks on olnud kasvav demokraatia defitsiit.
Demokraatias sa lähed valima, tuleb uus enamus ja uus seadus. Kuid see ei kehti ELis – sa võid küll minna valima, kuid see ei muuda mingeid seadusi. See on keerukas süsteem, kus sa ei pea olema valitud, et võtta vastu seadusi.
Ainult 27 eurovolinikul on algatada uus seadus. Ja nemad pole valitud, nad on määratud oma kodumaa peaministrite poolt.
Praeguseks on europarlamendil rohkem mõju teie seadustele kui Eesti parlamendil. Kuid europarlamendil pole mitte õigust algatada seadusi, vaid teha neile täiendusettepanekuid.
Ja siis mittevalitud ehk volinikud otsustavad, kas need täiendused on head või halvad. Me pole mitte parlament, vaid nõuandjad.
Mida teie siis Lissaboni lepingu asemele pakuksite?
Kolm lihtsat ettepanekut.
Esiteks, võtta vastu demokraatia põhiprintsiip, et mitte ühtki seadust ei võeta ELis vastu, ilma et seda toetataks parlamendis vähemalt lihthäälteenamusega. See võib olla kas Eesti enda parlament või europarlament, kuid see peab olema parlament.
Teine oleks see, et need, kes seadusi teevad, peaksid rahva ees vastutama, olema valitud ja võiksid järgmistel valimistel saada maha hääletatud. Minu jaoks tähendab see, et eurovolinikud peaksid olema valitavad.
Kolmas asi on läbipaistvus. Praegu on kõik dokumendid suletud, seni kuni need otsustatakse avada. Mina pööraksin selle vastupidi ja teeksin kõik dokumendid avalikuks, kui neid just ei otsustata salastada. Kõik kohtumised ja dokumendid peaksid olema avalikud, kui ei ole võetud vastu otsust nad salastada. Kui me arutame pettusi ja nimesid ei või avalikult öelda ...
Kuidas defineerite praegust euroskeptitsismi?
Mina ei ole euroskeptik. Ma ei kasuta seda terminit kunagi. Olin Taani ELi astumise vastu.
Kõigepealt hääletasin ma ELi astumise vastu. Siis hääletasin ELile rohkem õigusi andnud ühtse Euroopa akti vastu. Tolle referendumi järel sain tasapisi aru, et me ei tule EList kunagi ära. Ja siis sai minust reformija.