«Me austame teid – teid ei unustata kunagi!» tõotas Taani kaitseminister Søren Gade eile, kui NATO kaitseministrite kohtumisel Brüsselis alliansi peakorteris avati mälestuskivi selle operatsioonide käigus langenutele. See monument on ka Afganistanis surnud eestlastele – seersant Kalle Tornile, nooremseersant Jako Karuksile ja vanemveebel Ivar Brokile.
Õiguse eile NATO peasekretäri Jaap de Hoop Schefferi kõrval kõnet pidada teenis Gade välja faktiga, et mälestusmärgi rajamine oli Taani idee. Kui mõelda sellele, et 5,5 miljoni elanikuga Taani on pidanud alates 2002. aastast Afganistanist koju tooma 23 hukkunu kirstu, pole ilmselt keeruline mõista, millest see algatus.
Neljapäeval ja reedel toimunud NATO kaitseministrite kokkusaamisel räägiti Afganistani olukorrast põhiliselt eile.
Eesti kaitseministri Jaak Aaviksoo sõnul võis üritusega rahule jääda. «Tundub, et arusaamad edasiliikumise suhtes lähenevad,» märkis ta. «NATO otsus moodustada Iraagi eeskujul treeningmeeskonnad leidis toetuse.»
See tähendab, et järjest rohkem püüab allianss Afganistani läkitada üksusi, mis tegutseksid Afganistani armeega ja annaksid neile nii edasi oskused, mis võimaldaksid mingil hetkel selle riigi julgeoleku üle anda tema enda sõjaväele.
«Väga olulisel tasemel oli esimest korda ministrite kohtumise tasemel ka piiripolitsei spetsiaalne väljaõpetamine,» rääkis Aaviksoo. «Kõikidest taliibidele ja teistele sissidele vastu seisvatest jõududest on Afganistani politsei kandnud kõige suuremaid kaotusi.»
«Selge on see, et politseid pole vaja õpetada mitte niivõrd Euroopa stiilis tänavapolitsei, kuivõrd karabinjeeride või gendarmerie stiilis, milleks sõjaväestatud väljaõpe on ilmselt sobivam,» lisas Aaviksoo.
Ta lubas, et Eesti paneb omalt poolt ilmselt tuleva aasta jooksul välja sõjaväe treeningmeeskonna – tõsi, mitte terve, vaid poole, teise poole mehitaksid partnerid. Varasema info põhjal otsustades peaksid need ilmselt olema ameeriklased.
Vastuseks küsimusele, miks püsib Afganistani puhul siiani olukord, kus põhipanustaks on aina suuremal määral USA ja mõned nende liitlased, sealhulgas Eesti, ning teatud suured Euroopa riigid eriti innukalt kaasa ei tule, nentis Aaviksoo: «Eks neil riikidel, kellel kaks põlvkonda julgeolekuprobleeme pole sisse kasvanud, on ka pärast terrorirünnakuid ja maailma ebastabiilsuse kasvu raske sellega harjuda. Nad peavad seda siiani ikkagi kaugeks probleemiks. Sellel on oma lähiajaloolised põhjused.»