Riias nõuti tagasi Rahvarinde aegu

Alo Lõhmus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meeleavaldusel rahvalauludega esinenud Ozolnieki lasteaiakasvatajad ja kooliõpetajad, kes on mures meeletu palgakärpe pärast.
Meeleavaldusel rahvalauludega esinenud Ozolnieki lasteaiakasvatajad ja kooliõpetajad, kes on mures meeletu palgakärpe pärast. Foto: Alo Lõhmus

Vaesemat rahvast eriti rängalt tabavate eelarvekärbete vastu sihitud meeleavaldus Riia kesklinnas jäi eile rahumeelseks, kuid tuletas meelde 20 aasta taguseid Rahvarinde aegu.


Milline näeb välja rahulolematu Riia? Tegelikult üsna vaikne ja suvine. Linn on peaaegu tühi, liiklus on muutunud silmatorkavalt hõredaks. Seetõttu torkavad paarikaupa patrullivad politseinikud kollastes vestides eriti hästi silma.



Läti seimi hoone, presidendilossi ning teiste valitsusasutuste läheduses võtavad päikest militaarpolitseinikud. Mõnel kõrvaltänaval varitsevad trellitatud akendega politseibussid.


Kuid vähemalt keskpäevases Riias ei lähe neid tarvis. Daamid, kes rahvariiete ja lippude lehvides suunduvad Esplanaadi väljakule kirjanik Rainise monumendi juurde, ei hakka kive loopima.



Neil on hoopis plaanis ronida nõukogudeaegse veoauto kasti, mis seekord täidab kõnepoodiumi ülesannet, ning esitada seal mõned läti rahvalaulud. Need daamid on Ozolnieki kooliõpetajad ning lasteaiakasvatajad. Nende ilme on nukker, kuid otsustav.



Röögatu kärpimine

«Me oleme valitsuse poliitika vastu,» ütleb muusikakooli juhataja Dina Tauriņa. «Meie palgakärbe on lihtsalt kohutav. Mina kui direktor ei tea, kas sügisel mõni õpetaja enam tööle tulebki. Inimesed lähevad koolist lihtsalt ära.»



Tauriņa toob lagedale arvud: kui siiani sai õpetaja palka 350 latti kuus (7840 krooni), siis pärast kärbet vaid 170 latti (3808 krooni). Niisuguse summa eest tuleb paljudel toita pere, koolitada lapsed ning üle elada talv.



«Ministrid ja ametnikud peaksid oma palku ka kärpima, ja kõvasti,» väljendab Tauriņa oma kolleegide arvamust. «Sest ministripalgaga oled mäel ka pärast kärpimist. Aga meie palgaga…»



Läti seimi seadustatud kärped jõustuvad 1. juulist ning hõlmavad ligi 500 miljonit latti (11 miljardit krooni). Ent nagu Läti vabade ametiühingute konföderatsiooni välissuhete koordinaator Ariadna Abeltina raevukalt kinnitab, on suurem osa sellest kooritud madalapalgaliste ning pensionäride seljast.



«Avalikus sektoris langevad palgad 20 protsenti, kuid õpetajatel ja meditsiinitöötajatel isegi kuni 50 protsenti,» selgitab Abeltina. «Miinimumpalk langes 180 latilt 140 latile (umbes 4000 kroonilt 3100-le) ning maksuvaba miinimum 90 latilt 35 peale (2000 kroonilt 780-le). Aga ametiühingud arvavad, et kokkuhoiuvõimalusi oleks hoopis nii mõnegi ministeeriumi sees, kuid meid ei ole kuulda võetud.»



Nüüd nõuavad ametiühingud – ja ühtlasi ka tuhanded meeleavaldajad Riia kesklinnas –, et Läti president jätaks madalapalgaliste vastu sihitud kärped välja kuulutamata ning valitsus asuks kõigi sotsiaalpartneritega korralikult läbi rääkima. «Tulekul on talv. Soovime, et valitsus garanteeriks sel talvel kõigile inimestele toasooja ja elektri ka siis, kui inimestel raha selle eest maksmiseks ei ole. Sest vastasel korral ootab Lätit ees katastroof,» sõnab kange ametiühingutegelane.



Vahepeal on autokasti kõnet pidama roninud härrasmees, kelle jutus korduvad sõnad «sotsiaaldemokraatia», «Eesti» ja «Leedu». Kui härra tagasi maa peale laskub, küsin talt, millest ta kõnes vestis.



«Kõnelesin sellest, et kui oled auku kukkunud, siis on vale kaevuda veelgi sügavamale. Siis tuleb hakata redelit ehitama,» vastab Atis Lejiņš, Eestigi ajakirjanduses tihti sõna võttev Läti välispoliitika instituudi direktor ning Vabaduse ja Solidaarsuse Fondi juht – sest just tema see härrasmees ongi.



Redeli esimese pulga valmistaks Lejiņš Euroopa Liidu fondide rahast. «Praegune valitsus isegi ei küsi seda raha,» pahandab ta. «Valitsus on kaotanud 300 miljonit latti (6,7 miljardit krooni) eurofondide raha, sest pole seda lihtsalt küsinud.»



Teiseks pulgaks asetaks Lejiņš astmelise tulumaksu, kuid mitte niisuguse, nagu valitsus hädiselt välja käis. «Tuleb lõpetada segaduse tekitamine astmelise tulumaksu ümber, nagu tegi valitsus, pakkudes tulumaksu tõusu välja juba 300 lati (6700 krooni) pealt. Selleks piiriks peaks olema näiteks 1000 latti (umbes 22 000 krooni).»



Kolmas redelipulk moodustuks spetsiaalsest organist, mis hakkaks valvama valitsuse raha kasutamise järele. Ning neljas pulk: «Lätis peab tekkima tõeline sotsiaaldemokraatlik partei, nagu see on olemas Eestis ja Leedus. Meil on vaja naasta 1991. aasta Rahvarinde aja ideede juurde,» sõnab teadlane.



Kui mainin talle Läti õpetajate kohutavat olukorda, siis näeb Lejiņš juhtunus ka õpetajate endi süüd. «Õpetajate ametiühing otsustas, et nad ei kaota ühtki töökohta, kuid lepivad palga kärpimisega. Seepärast see juhtuski,» leiab Lejiņš. «Meil on üks õpetaja kuue õpilase kohta, Soomes kui maailma ühe parima haridussüsteemiga riigis üks õpetaja kuueteistkümne õpilase kohta. On selge, et meie haridussüsteem vajab ümberstruktureerimist.»



Seejärel peab kõne Zane Jančevska, piltilus näitlejanna. «Meil pole enam midagi karta,» ütleb ta väljakutäiele inimestele, keda on korraldajate andmeil kogunenud 6500. «Me peame ühendama käed ja tõstma pead ning ära tundma hea tahte ja aususe. Me oleme valmis rihma pingutama, aga ainult siis, kui need, kellel on palju särke, võtavad mõne enda omadest ja annavad neile, kes külmetavad. Meie, rahvas, oleme oma särgid juba ära võtnud.»



Pärast kõnet küsin näitlejannalt, kuidas on kriis puudutanud Läti teatrielu. Üllataval kombel ei olegi teatris lood kõige hullemad. «Kui ajad on rasked, siis tulevad inimesed ikka kokku ja ka teatrisse. Paljud ütlevad, et loobuvad õhtusöögist selle nimel, et tulla teatrisse,» naeratab naine nukralt.



Poliitiline ärkamine

Meeleavaldus kestab veidi alla kahe tunni, seejärel lõpetab selle Läti hümni võimas ühislaulmine. Sõnagi läti keelt mõistmata tunnen järsku, kuidas väljakule tekib see sama ülev pinge, mida Eestis kogesin viimati 1980. aastate lõpus.



Tõepoolest, õhus on rahvarinnet. Rahva poliitilisest ärkamisest annavad aimu ka vaidlejate grupid, mis meeleavaldajate põhimassi lahkudes väljakule omavahel sõnelema jäävad.


Noored venekeelsed mehed, välimuselt tõelised tänavarevolutsionäärid, teevad inimeste seas agitatsioonitööd.



«Mis riik see on, mis jätab ilma leivata need, kes meie rahva lapsi õpetavad!» karjub üks neist nagu noor Lenin, kätega ägedalt žestikuleerides. Vanemad Läti prouad üritavad midagi vist oma riigi kaitseks öelda, nooremad naeravad ja teevad pilti.


Väljaku servas, laste mänguplatsil upub vaikselt hiigelsuur kummist Titanic.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles