Hiljuti leidsid arheoloogid Inglismaalt Essexist ilmselt juba enne Kolumbuse-aega süüfilisse surnud naisele kuuluva skeleti, mis toetab oletust, et tuntud maadeavastaja ei pruukinud haigust Euroopasse tuua.
Süüfilis võis Euroopas levida enne Kolumbust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mainitud luud leiti Rivenhalli surnuaialt. Teadlaste sõnul suri see 25- kuni 50-aastane naine ilmselt aastate 1296 ja 1445 vahel. Inglise teadlaste arvates näitavad haigusjäljed naise skeletil, et ta nakatus tõppe tõenäoliselt sugulisel teel.
«See on väga oluline avastus,» lausus briti arheoloog Simon Mays. «See annab märksa kindlama aluse teooriale, et Kolumbus ei toonud Euroopasse süüfilist.»
Ajalehe Times andmeil on see leid üksnes üks paljudest tõenditest, mis toetavad mikrobioloogide ja paleopatoloogide oletust, et süüfilis levis Euroopas ammu enne tuntud maadeavastaja retki. Süüfilist peeti varem ilmselt üheks pidalitõve allvormiks.
«Legendita sellest, kuidas vägistamine Uues Maailmas tõi Vanasse Maailma kuritõve, muutub süüfilise ajalugu inimkonna enda ajalooks,» kommenteeris Times teadlaste avastuse mõju.
Haigusel mitu nime
Kolumbuse-järgne süüfilisepuhang lõi veidi varem Musta Surma poolt laastatud Euroopat rängalt.
Haigusele anti suurvõimalus 1494. aastal, kui süüfilisest puretud kuningas Charles VIII armee oli sunnitud Napolis laiali minema. Tänu sealt epideemiale aluse pannud sõduritele saigi haigus nimeks «Napoli tõbi».
Tänini tuntakse prantsuse tõve nimetust. Eri riikides anti süüfilisele vastavalt kohalikele oludele veel terve jada nimesid. Hollandis oli tegu hispaania, Venemaal poola, Siberis vene, Indias ja Jaapanis portugali ning Türgis kristlaste haigusega.
Epideemia levis hirmuäratava kiirusega, muutes ohvrite välimuse koletislikuks ja nõudes lugematuid inimelusid. Üks Bologna kirjanik on meenutanud mehi ja naisi, kelle näojooned olid koljuni läbi näritud. Näiteks ühe Perugia kaupmehe sõi haigus nii ära, et «nähtaval oli kõik, mis ta sees oli».
Valitsejate tõbi
Süüfilise nime sai haigus alles 1530. aastal. Siis kirjutas humanist Fracastorius poeemi «Syphilis ehk prantsuse haigus», kus karjapoiss Syphilis solvas jumal Apollot nii, et see karistas teda tõvega.
Süüfilist põdesid mitmed tuntud valitsejad, näiteks Charles VIII, François I, Henry VIII ja Ivan Julm. Hollandi õpetlane Erasmus kirjutas, et süüfiliseta aadlimees pole kas tõeliselt aadellik või härrasmees.
Kuritõve ohvrid ise püüdsid end ravida kõikvõimalikel viisidel. Ravimid algasid elavhõbedasalvist ja põletusrauaga söövitamisest ning lõppesid auruvannide, dieetide, juukselõikuse ja aadrilaskmisega. Renessansi Itaalias võisid jõukamad süfiliitikud koguni lasta oma deformeerunud nina asemel algelistel ilukirurgidel uue ehitada.
19. sajand nägi süüfilise taastulekut. Ka siis peeti seda tunnustatud inimeste tõveks. Kuulsad süfiliitikud Nietzsche, Schubert ja Baudelaire andsid alust juttudele, justkui oleks süüfilis geeniuse toiduks.
«Olen juba viis nädalat pruukinud elavhõbedat ja kaaliumjodiidi ning tunnen end väga hästi,» kirjeldas Guy de Maupassant oma süüfilist. «Mul on kuritõbi. Lõpuks ometi! Mitte põlastusväärne tripper. Ei, ei. Seesama suur kuritõbi, millesse François I suri. Ja pagana päralt, ma olen selle üle uhke.»
1940ndail leiti penitsilliini näol lõpuks süüfilisele efektiivne ravi.
Evelyn Kaldoja
valis@postimees.ee