Suurbritannia ajalehed ründasid täna ELi värsket presidenti Herman Van Rompuyd ja välisministrit Catherine Ashtoni, nimetades neid kergekaallastest poliitikuteks, kellel saab olema raske end maailmaareenil kehtestada.
Briti press kritiseerib ELi uusi tippametnikke
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajalehed väljendasid pahameelt ka selle üle, et uued liidrid valiti suletud uste taga, nimetades seda kõrvakiiluks Briti demokraatia aluspõhimõtetele.
«Suur ELi kokkumäng,» teatas Daily Mail oma esiküljel.
«ELi välisministriks saab leiboristide semu, kellest keegi pole kunagi kuulnud - selleks, et fanaatikust Belgia föderalist, kes tahab, et Brüssel meilt makse koguks, saaks presidendiks. Hea uudis? Vähemalt ei saanud selleks Blair,» kirjutas ajaleht.
Financial Times viskas nalja Briti välisministri David Milibandi hiljutise avalduse üle, et uued ametikohad peaksid minema isikutele, keda kõikjal teatakse ja kes suudavad «liiklust peatada». Majandusajalehe arvates on Van Rompuyl ja Ashtonil raske isegi oma kodumaa linnades sundida kedagi pead pöörama, rääkimata Washingtonist või Pekingist.
«Kahe suhteliselt tundmatu isiku valik ... jahmatab neid, kes tahtsid, et Euroopa end maailmaareenil rohkem kehtestaks,» leidis FT. «On tõenäoline, et USA president ja Hiina peaminister jätkavad (ka tulevikus) Euroopaga suhtlemist kahepoolsete kõneluste raames Berliini, Londoni ja Pariisiga.»
Sama meelt oli ka The Guardian, mille arvates hülgas EL oma valikuga «igasuguse lootuse sundida planeeti endale uuesti tähelepanu pöörama».
«[Euroopa] loobus eile heast võimalusest peatada liikumine G2 maailma suunas, kus domineerivad kaks poolust - Washington ja Peking,» leidis ajaleht. «Sellele vaatamata on ELil ka tulevikus tähtis roll, isegi kui (Hiina) president Hu (Jintao) suhtleb president Who?'ga.»
Tabloidid juhtisid tähelepanu tõigale, et Van Rompuy ja Ashton valiti liikmesmaade juhtide poolt kinnise õhtusöögi ajal, mitte otse valijate poolt.
The Suni poliitikatoimetaja Graeme Wilson ütles: «Eile määrati Euroopa kaks kõige kaalukamat ametikohta. Aga ELis elavale 500 miljonile inimesele ei antud otsustamisel mingit sõnaõigust. See paljastas taas, kuivõrd usalduse kaotanud Euroopa impeerium on läbinisti mädanenud.»
The Timesi poliitikavaatleja Philip Webster peab kogu protsessi suurimaks kaotajaks Tony Blairi, kes ei suutnud presidendiks saada vaatamata peaminister Gordon Browni toetusele.
«Eile oli päev, mil tema minevik jõudis talle järele. Tema allianss George Bushiga Iraagi sõja läbiviimisel oli enamikus ELi maades äärmiselt ebapopulaarne,» leidis Webster.
Timesi arvates võib Ashton aga edukaks välisministriks kujuneda, kuna ELi kaubandusvolinikuna sai ta endale tõhusa läbirääkija maine.
«Ta ei pruugi liiklust peatada, aga ta on hea sillaehitaja ja see ongi tema töö,» ütles üks anonüümne diplomaat.