Koos järjest lisanduvate tõenditega globaalse soojenemise negatiivse mõju kohta pakuvad mõned teadlased probleemile elegantset lahendust. See lubaks tööstusel vähendada süsihappegaasi atmosfääripaiskamist ilma, et peaks vähendama fossiilkütuste põletamist. Kas on aga tegu rohelise ime või ohtliku meelepettega
Imerohi globaalse soojenemise ohjeldamiseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Süsihappegaasi loodussepaiskamise vähendamisest on palju räägitud, ent Norra naftafirma Statoil on otsustanud läheneda probleemile hoopis teisest otsast. Statoili teadlaste võlusõnaks on “süsiniksekvestreerimine” – protsess, mis aitavat puhastada atmosfääri ilma, et tööstuslik tootmine kannatama peaks. Sisuliselt tähendab see tööstuses kõrvalproduktina tekkiva süsinikdioksiidi ehk CO2 kinnipüüdmist enne, kui see atmosfääri satub. Eraldatud CO2 pumbataks maakoorde. Taolist tehnoloogiat kasutab Statoil Sleipneri maagaasimaardlas Norra lääneranniku lähistel. Ettevõtmist jälgiv Briti Geoloogiaseltsi geofüüsik Andy Chadwick selgitas Raadio Vaba Euroopale, kuidas uuendus töötab: “Maagaas sisaldab umbes 9 protsenti süsinikdioksiidi, mida on aktsepteeritavast kogusest rohkem. Seega tuleb CO2 eraldada maagaasist kui võõrlisand. Tavaliselt pihkuks see lihtsalt puurtornist atmosfääri. Selle asemel on [Statoil] aga otsustanud CO2 tagasi maa sisse suunata. Selleks kohaks on mereveega täidetud õõnsus liivakivipinnases, umbes 900 meetrit allpool merepõhja. Nii et sisuliselt võetakse süsinikdioksiid ühest kivikihistust välja ja pannakse tagasi teise sisse.” Süsiniksekvestreerimist kasutatakse praegu ainult maagaasi ammutamisel. Chadwick usub, et seda veel kulukat metoodikat saaks tööstuses märksa laiemalt kasutada. Näiteks maismaal asuvates elektrijaamades “kinni püütud” CO2 võiks vedeldatud kujul pumbata merealustesse hoidlatesse. Chadwicki sõnul on see ohutu ning ei võrdu jäätmete merrekallamisega – CO2 atmosfääripihkumist väldivad merealust hoidlat katvad kivimikihid. Sleipneri gaasimaardlas eraldatud süsihappegaasi ladustamiseks kasutab Statoil hiiglaslikku Utsira liivaõõnsust, mis on 400 km pikk, 50-100 km lai ja 250 m sügav. Vaid sajandik sellest mahutaks CO2 koguse, mis tekib Euroopa Liidu elektrijaamades kolme aasta jooksul. Andy Chadwick usub, et kõige loogilisemad kohad CO2 ladustamiseks oleksid tühjendatud nafta- ja gaasimaardlad, kuna on teada, et vedelik neist lekkida ei suuda. Taani Riikliku Keskkonnauuringute Instituudi teadur Jes Fenger kahtleb CO2 tagasipumpamise pikemaajalises ohutuses ning viitab veel ühele probleemile: “Süsinikdioksiidi õhkupaiskamise ja sekvestreerimise küsimus on väga keeruline. Arvamata, et kõik võimalused tuleks proovimata jätta, on mul sellele kaks vastuväidet,” märkis Fenger Raadio Vaba Euroopale. “Esiteks ei saa kunagi kindel olla, et CO2 jääb sinna, kuhu ta pannakse. Sarnane probleem on praegu näiteks radioaktiivsete jäätmetega. Teiseks, pakutud lähenemine väldiks tegelikku väljakutset, milleks on fossiilkütuste kasutamise lõpetamine.” Geofüüsik Andy Chadwicki väitel peaksid keskkonnakaitsjad olema pragmaatilisemad. Sekvestreerimine on tema silmis ajutine lahendus, sild fossiilkütustel põhineva majanduse ning tulevase, taastuvenergial rajaneva majanduse vahel. Kuna üleminek taastuvatele energiaallikatele võib võtta aastakümneid, või isegi sajandi, tuleb CO2 atmosfääripaiskamist vahepeal kuidagi vähendada. Keskkonnaalaste tippkohtumiste lõppematus reas ning sisuliste tulemuste edasilükkumisel võib süsihappegaasi maakoordepumpamine austajaid tasapisi juurde võita.