Kogu Vanas Maailmas hukuohu servale jõudnud euroopa naaritsa taastamiskatse Hiiumaal on pälvinud suure rahvusvahelise tähelepanu: mullu Saksa telemeeste tehtud filmi on Saksamaa kõrval näidatud juba ka Inglismaal ning järge ootavad Prantsusmaa ja Hispaania.
Naaritsakaitseala kosub
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Spetsiaalselt euroopa naaritsa kui liigi taastamiseks asutatud sihtasutuse Lutreola esimees Tiit Maran peab kindlasti oluliseks rõhutada seda, et tööks on jälle raha olemas. Esialgu eestlaste pingutusi toetanud inglise fondi Darwini Initsiatiiv mängureeglid seda enam ei võimaldanud, aga mullu pani õla alla Euroopa Liidu LIFE-Nature kaasrahastamisprogramm. Seegi on täiendav tõestus, et Euroopas on naaritsa santi seisu ja taastamisvajadust lõpuks ometi hästi mõistetud. LIFE’i rahasid jätkub 2004. aastani. Aga käesolev aasta algas naaritsa taastajaile ärevalt. Maran võrdleb olukorda hetkega 90-ndate lõpust, kui mingil hetkel tundus, et kohalike naaritsate ahistajat minki ehk ameerika naaritsat ei õnnestugi Hiiumaalt välja püüda. Tänavu oli probleemiks hoolealuste kõrge talvine suremus. “Seire tulemused näitasid, et nendest loomadest, keda me oleme loodusesse lasknud, on ellu jäänud suhteliselt vähesed – kuus-seitse-kaheksa, võib-olla üheksa looma,” rääkis Maran. Midagi erakorralist selles tegelikult pole: looduses ongi naaritsa suremus kõrge – ehk oma viiskümmendki protsenti, põhjuseks toidunappus ja suuremad kiskjad. Aga sellele lisanduvad antud juhul veel tehistingimustes sündinud loomade kohanemisperioodist tulenevad peaaegu sama suured kaod. Vastu võeti julge, aga paratamatu otsus. Ehkki Tallinna loomaaias on naaritsate kunstlikes tingimustes sigitamise kunst hästi kätte saadud, pole seal puht-majanduslikel põhjustel ometi võimalik üle 100-150 nö. tõulooma pidada. Nii otsustatigi astuda samm, mida näiteks ameeriklased oma mustjalgtuhkru taastamisel ei julgenud: loodusesse lasti loomaaias tiinestatud emasloomad – ja katse läks korda. “Vähemalt praeguste andmete põhjal on selline lähenemine tõesti osutunud edukaks: meil on teada kolme tiinest emasest sündinud pesakonna olemaolu,” selgitas Maran, kes ei välista, et loomaaias tiinestatud loomadest said edukalt järeltulijad ehk koguni neli-viis või kuuski naaritsat. Niiviisi on alust arvata, et koos sügisel vabadusse lastavate loomadega õnnestub neist looduses sündinud naaritsatest luua tõesti alus tõeliselt looduslikule asurkonnale ja et kompleksne liigitaastamise metoodika on sellega välja töötatud. Rööbiti tööga looduses jätkub muidugi ka paljunduskeskuse arendamine; tänu LIFE’i rahadele paranesid mitte ainult loomade elu-, vaid ka talitajate töötingimused. Ja suvel alustati euroopa naaritsa kaitsekorralduskava koostamist. Viimane peaks muu hulgas ette nägema ka näiteks selliseid töid nagu naaritsate toidubaasi suurendamine Hiiumaal või võimalike konfliktialade, naaritsakaitse ja hiidlaste majandushuvide kokkupõrkepunktide selgitamine ja neile lahenduste otsimine. Muide, LIFE-Nature rahad toetavad euroopa naaritsa kaitset nüüd ka Hispaanias. Just seal elavad need viimased paartuhat selle liigi looduses sündinud esindajat, keda ameerika sugulane pole jõudnud veel välja tõrjuda.