NATO asepeasekretär poliitilistes küsimustes Günther Altenburg on alliansi peakorteris Brüsselis kõige kõrgem ametnik, kes igapäevatöös tegeleb laienemisküsimustega. Kaks kuud enne NATO Praha peakohtumist on Altenburg napisõnaline laienemise üksikasjade suhtes, vihjates küll, et laienejaid on paari küsimärgiga seitse. Raadio Vaba Euroopale antud intervjuus kinnitas Altenburg ühtlasi, et uued liikmed liituvad niiöelda “vana,” kaitseiseloomulise NATOga.
NATO kõrge ametnik: uued liikmed liituvad „vana“ NATOga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu NATO ametnikel Brüsselis ning poliitikutel liikmesriikide pealinnades kombeks, ei taha ka Günther Altenburg pikalt peatuda NATO laienemise hetkel kõige põletavamal küsimusel – palju kandidaatidest ja kes täpselt kutse saab. Kuigi Altenburg peatub ulatuslikult niinimetatud objektiivsetel kriteeriumidel, ehk vajadusel analüüsida, kui valmis kandidaadid alliansiga liitumiseks on ning mida nad isa pakkuda suudavad, tunnistab ta, et tegemist on lõppkokkuvõttes poliitilise otsusega. “NATO funktsioneerib konsensuse põhimõttel. Lõppkokkuvõttes on meil vaja saavutada konsensus iga üksiku kandidaadi osas, kellele liitumiskutse esitatakse, ning meil on vaja konsensust ka kogu laienemispaketi kui terviku osas.” Konsensus NATO pealinnades on “kristalliseerumas,” ütleb Altenburg, nentides, et arvamusi on endiselt erinevaid ning nendega koos kõiguvad ka kutsesaajate numbrid. Altenburg vihjab samas rõhutatult, et hetke kesktee on kõige paremini formuleeritud Suurbritannia alamkoja kaitsekomisjoni hiljutises raportis. Raportis öeldakse, et põhimõttelist võiks kutse esitada seitsmele kandidaadile, jättes välja Albaania ja Makedoonia. Ülejäänud seitsme seas on selge soosik Sloveenia, suuri probleeme pole peale Vene vähemuse küsimuse Balti riikidel, Slovakkia puhul oodatakse VladimÃr Mečiari naasmise hirmus selle nädalalõpu valimisi ning Bulgaaria ja Rumeenia pole ehk küll valmis, kuid on geopoliitiliselt vajalikud. Altenburg on palju jutukam kui vestlus pöördub sellele, mida uued liikmed NATOlt oodata võivad. Ta ei jaga hirmu, et eriti Venemaa tähtsuse tõusust tingitult oleks NATO taandunud poliitilise organisatsiooni rolli. “Minu veendumuse kohaselt on NATO missioon ka tulevikus olla kaitseorganisatsioon, sõjaline organisatsioon selge kaitsemissiooniga. See on ka tulevikus NATO tegevuse keskseks aspektiks. Me peame analüüsima sellised uusi ohte nagu terrorism ja massihävitusrelvad, kuid ma usun, et [kaitsekoostöö] jääb peamiseks.” Sellest veendumusest tulenevalt rõhutab Altenburg ühtlasi, et uued liikmed saavad niiöelda “vana” julgeolekugarantii. “Ma usun, et vastus sellele küsimusele on väga selge. Washingtoni lepe jääb Washingtoni leppeks ning leppe artikkel viis jääb selliseks nagu ta on, me ei kavatse lepet muuta. Uued liikmed on tulevikus loomulikult osa alliansist, mis rajaneb Washingtoni leppele. Selles osas ei ole midagi uut.” Mis puutub Venemaasse, siis Altenburg usub, et maikuus Rooma leppega loodud Vene-NATO nõukogu tegevus saab olema “konstruktiivne ja positiivne.” Altenburg ei jaga kartust, et Venemaad kihutab tagant vähem huvi praktilise koostöö vastu kui soov end Euroopa julgeolekusasjadesse ankurdada. Samas tunnistab ta, et teatavad kompromissid on möödapääsmatud. “Vene pool oli väga entusiastlik Rooma leppes ära toodud töökava suhtes, milles sisalduvad üheksa punkti, mille raames me usume, et meie koostöös Venemaaga on võimalikud kiired resultaadid. Venelased on minu arvates sama huvitatud kui alliansi liikmedki selles, et saavutada võimalikult palju konkreetset. Samas muidugi, nagu ikka multilateraalsetes ettevõtmistes, jääb käivad koostööga käsikäes kompromissid.”