USA Kongressi ees on praegu president Bushi Iraagi Resolutsioon. President küsib kongressilt volitust kasutada Iraagi vastu jõudu Saddam Husseini võimult kukutamiseks ning riigikorra muutmiseks. President nõuab resolutsioonis volitust ka juhul, kui ÜRO ei peaks USA seisukohta toetama. Olukorra tõsidus annab põhjust vaadata hetkeks tagasi ja küsida, kuidas tekkisid sellised riigid nagu Iraak ja Saudi Araabia, mis destabiliseerivad olukorda Lähis-Idas ja ka ülejäänud maailmas.
Lähis-Ida kriisi juuri tuleb otsida kaugelt minevikust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kogu Lähis-Ida, sealhulgas palestiinlaste alad, Süüria, Liibanon ja Iraak ning Saudi Araabia on viimased jäljed Briti ja Prantsuse impeeriumidest ning nende impeeriumide suvalistest otsustest ja mõjuvõimust. Pärast Otomani impeeriumi lagunemist alustasid britid vabanenud aladel riikide loomist, tõmmates juhuslikke piire läbi mitme hõimu ja suguharu ala, jättes sealjuures täiesti tähelepanuta nende traditsioonid ja erinevused tõekspidamistes. Lähis-Idas rajatud uute riikide rahvastik, eriti Iraagis, koosnes liiga erinevatest etnilistest ja usulistest gruppidest, et sulada ühtseks rahvaks ning jõuda identiteedini. 1914. aastal, kui Briti üksused maandusid Pärsia lahe ääres asuvas Basras, otsustati nimetada Otomani impeeriumile kuulunud Mesopotaamia provints Iraagiks. Provintsi elanikkonna moodustasid siis, nagu nüüdki sunniidid, šiiidid ja kurdid -- kombinatsioon, millel ei olnud kõige väiksematki eeldust kokku sobida. Esimeseks Iraagi valitsejaks toodi hašemiit Faisal Esimene. Faisal oli küll võimekas juht, kuid eri tagapõhjadega suguharudest rahvast teha ta ei suutnud. Pärast tema surma 1933. aastal langes Iraak julmade diktaatorite alla. Iraagi hilisem ajalugu on täis arveteõiendamisi, kättemakse ning verist võimuvõitlust. Sama suvalisuse ja hoolimatusega loodi ka Saudi Araabi. Aastaid Araabia poolsaarel elanud ja sõjajalal olnud hõimud viidi Aziz ibn Saudi alla, kuivõrd Saudi peeti kõige võimekamaks meheks, kes suudaks kaitsta Briti impeeriumile olulisi kaubateid. Nafta avastamine kahekümnendatel aastatel võimaldas Saudi dünastial oma võimu tunduvalt konsolideerida. Võimu tugevdamisele aitas kaasa kokkulepe imaamidega, kellele anti voli usulistes küsimustes täiesti oma äranägemise järgi toimida. Tulemus oli islami usu karmima vormi, vahhabiitluse juurutamine Saudi Araabias. Tänaseks on Saudi kuningliku dünastia võim ja raha kasvanud kaugele üle algsete piiride ning vahhabiitlus ohustab kogu islamit. Bushi valitsuse ettepanekut viia Iraagis läbi riigikorra ja juhi vahetus võib vaadelda kui parandust Briti impeeriumi ja tema käsilaste poolt tõmmatud piiridele. Uus tehnoloogia, massihävitusrelvad ning sõjakad juhid on teinud Iraagist nii oma rahvale kui teistele maadele ohtliku riigi, mis destabiliseerib kogu Lähis-Ida, samal ajal kui Saudi dünastia repressioonid loovad riigis potentsiaalselt plahvatusliku olukorda. ÜRO-le peetud kõnes ning Kongressile esitatud resolutsioonis annab president Bush mõista, et ligi sajand kestnud Briti impeeriumi loodud kord on oma aja ära elanud. Kogu regioon vajab uut lähenemist.