Ilmselt umbkaudu aasta pärast langetavad Balti riikide kodanikud otsuse, kas nende riikidel on Euroopa liitu asja või mitte. Lõunanaabrite valitsusringkonnis on jõudu kogunud mõte minna Euroopa Liitu samaaegse rahvahääletusega, just nii nagu kord üheaegselt Balti ketis vabadust nõuti. Samas võib aga hääletustulemust mõjutada seegi, kuidas kulges referendum naaberriigis.
Kuidas järjekord, nõnda tulemus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõte ühisest rahvahääletusest on hõõgunud juba kevadest alates, paisudes leegiks viimati eelmisel nädalavahetusel, kui Balti riikide parlamendispiikrid Palangas kokku said. Riigikogu esimees Toomas Savi jäi idee suhtes vaoshoituks, küll aga jutlustavad energiliselt selle kasuks Läti rahvasaadikud. Kolme riigi parlamendisaadikuid liitva Balti Assamblee esimees Romualds Razuks on veendunud, et referendumist peaks kujunema Balti ühtsuse demonstratsioon. “Meie iseseisvusvõitluse ühiskogemus, meie koostöökogemus ja ka minu isiklik kogemus, olla leedu päritolu lätlane, kõik see annab samaaegse rahvahääletuse ideele kõigis kolmes Balti riigis tugeva toetuse. See oleks jõuline Balti ühtsuse demonstratsioon ja näitaks Balti riikide tugevat koostööd. Kahtlemata annaks see parima tulemuse,” rääkis Razuks. Eestlaste poolelt kõlab protestihääli, et euroliitumine tõstatab igas riigis mõnevõrra erinevad teemad, kuid ühishääletus kaotaks sellise nüansitundlikkuse. Justiitsminister Märt Rask näeb ka ohtu Eesti otsuste suveräänsusele. “Mina isiklikult tahaks, et see otsustus “ei või jaa” oleks Eesti rahva otsustus, aga mitte kampaania korras tehtud üks või teine otsustus, mis me kindlasti siis koos oma heade naabritega teeksime. Teine asi on see, et me oleme püüdnud ajada mitte Pribaltika poliitikat vaid Eesti poliitikat,” selgitas Rask. Tõstatub küsimus, kummal juhul oleks rahvas oma otsuses vabam – ühiselt või ükshaaval. Siinse Euroopa Liidu infosekretariaadi juhataja Hannes Rumm tunnistab, et manipuleerimissüüdistustest ei pääse nad kummalgi juhul. Ühishääletuse mõtte taga on ju ühine liitumine, teiselt poolt vaadatuna järjestikku referendumeid pidades satuks järgmise riigi kodanikud eelmise riigi otsuse surve alla. Rummi sõnul on näide eelhääletanu nakkavast mõjust täiesti olemas. “Rootsis oli see liitumise toetajate ülekaal õige napp ja üldiselt põhjendatakse seda, et siiski vajalik toetus napilt kokku saadi sellega, et kuna Soome oli varem selle jaatava otsuse teinud, siis mingit osa rootslasi mõjutas ka Soome käitumine. Ma arvan, et täpselt sama loogika kehtib ka kõikide praeguste kandidaatriikide puhul,” tõi Rumm näite. Seega võib hääletusjärjekord avaldada hääletustulemustele oma mõju. Näiteks Visegradi riikide juhtkonnad on hääletuse hõlpsama läbimineku huvides kaalunud alustada referendumiteseeriat Ungarist, mille elanikkond on kõige eurooptimistlikum, lootes nõnda kallutada Tšehhi skeptilisemat valijat. Tšehhi analüütik Peter Drulak sedasorti doominoteooriasse ei usu, pidades kodumaiseid mõjureid olulisemaks. “Ma ei arva, et see oleks eriti vajalik,” arvas Drulak. “Ma usun, et tšehhi valijad langetavad oma otsuse selle põhjal, kuidas nemad hindavad oma olukorda ja mitte selle põhjal, kuidas ungarlased olukorda hindavad.” Hannes Rummi hinnangul tuleks Eesti valijal end rahvahääletuseks valmis seada järgmise aasta septembris-oktoobris, varasema hääletuse vastu kõneleb eelseisva poliitika-aasta tavatu intensiivsus.