Pulber, mida paljud naapollased oma linna kaitsepühaku, San Gennaro ehk Püha Januariuse kuivanud vereks peavad, muutus sel neljapäeval taas vedelikuks, mis on teadlaste kinnitusel veri. Väidetavalt on see tume pulber 19. septembril, San Gennaro pühal, vereks muutunud kõik viimased 600 aastat. Tegu on nähtusega, mida ei osata päris täpselt seletada tänapäevani. Imedeks peetavad nähtused pole Itaalias aga sugugi haruldased. Mõne kuu eest hakkas ühes Sitsiilia väikelinnas pisaraid valama Padre Pio pronkskuju.
Napoli kaitsepühaku ime toimus ka tänavu õigel ajal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Salapärane reliikvia – pudelike tumeda pulbriga, mis on väidetavalt San Gennaro ehk Püha Januariuse kuivanud veri, on Napoli Toomkirikus hoiul seisnud ligi 600 aastat. Sama kaua on pudelis olev pulber kaks korda aastas - San Gennaro pühade aegu 19. septembril ja maikuu esimesel laupäeval - ka vereks muutunud. Teadlased kinnitavad, et pudelis tundmatu koostisega pulbrist silmnähtavalt tekkiv vedelik on tõesti veri. Kuidas see aga tekib ja siis uuesti pulbristub, siin jääb kaasaegne teadus vastuse võlgu. Nii usub enamik nähtust oma silmaga pealtvaadanuid, et tegu on imega, kuigi Vatikan pole seda imeks tunnistanud. San Gennaro oli Napoli lähistel elav piiskop, kelle Rooma keiser Diocletianus 305. aastal hukkas. Napolis hakati märtrisurma surnud San Gennaro mälestustseremooniaid korraldama XII sajandi algul. Esimest korda räägitakse tema kuivanud vere muutumisest värskeks vereks aga 1382. aastal. Nii peavad teadlased San Gennaro verepudelikest üheks paljudest keskajal loodud reliikviatest ning fenomeni ennast maagiliseks trikiks, mida kirik on kuus sajandit saladuses hoidnud, kuid mida teadus pole tänapäevani seletada suutnud. Naapolis aga usutakse, et nende kaitsepühaku kuivanud vere muutumine värskeks vereks on hea enne. Mõnikord võtab protsess aega tunde, või isegi päevi. Neil kordadel, mil San Gennaro pühal imet pole toimunud, on linna suured hädad tabanud. Näitkes 1527. aastal suri siis 40 000 inimest katku, 1980. aastal hukkus Napoli lähistel maavärinas aga umbes 3000 inimest. Itaalias on religiooniga seotud imed aga üsna sagedased. Hiljuti kirjutasid päevalehed, et ühes Sitsiilia külas valab juba teist kuud pisaraid Padre Pio pronkskuju. Ligi 50 aastat oma kehal Kristuse veritsevate ristihaavade jäljendeid kandnud Padre Pio suri 1968. aastal ning Vatikan kuututas ta tänavu juunis pühakuks. Castelo di Iudica külakesse sõitavad nüüd iga päev tuhanded palverändurid, kes üritavad kuju lõualt ja paremalt käsivarrelt välja immitsevat vedelikku oma taskurätti püüda või seda oma käega katsuda. Skeptikud arvavad, et tegu on pettusega. Paljud usuvad aga, et Padre Pio, kellele juba tema eluajal mitmeid imetegusid omistati, nutab tõesti. Ka esialgne vedeliku analüüs kinnitab, et tegu on koostiselt inimese pisaratele sarnaneva füsioloogilise lahusega. Kuidas ja miks see kuju näost välja immitseb, pole aga selge. Itaalia paranormaalsete nähtuste asjatundja Luigi Garlaschelli väidab aga ajalehes La Repubblica, et imest on siin siiski vara rääkida. Tema hinnangul tuleks ausamba juurde ööpäevaringne videovalve paigaldada ja kui nähtus kestab, alles siis vedeliku päritolu edasi uurida. Garlaschelli kinnitab, et enamasti on sarnased juhtumid nö võltsimed, mida Itaalias väga sageli ette tuleb. Imeeksperdi sõnul on usul Itaalia äärealadel veel tänapäevalgi väga suur mõju ja mõned kirikule lähedal seisvad isikud loodavad nende nö valeimedega inimesi kirikule lähemale tuua.