Mitmeid kuid on Euroopa Liidu laienemist seatud sõltuvusse Saksamaa valimiste tulemustest. Üldise seisukoha järgi ei saanud mingeid laienemisega seotud keerukamaid küsimusi otsustada enne, kui uus valitsus Berliinis paigas. Nüüd, kus kantsler Gerhard Schröderi juhitud vasaktsentristlik koalitsioon on napi võidu saavutanud, on paslik küsida, mis siis laienemise probleemidega edasi saab.
Saksa valimistulemused EL-i laienemisele mõõdukalt soodsad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Liidu kandidaatriigid avaldasid rahulolu Gerhard Schröderi koalitsiooni võidu üle Saksa valimistel, kuid väljendasid ka kartust, et ülinapp ülekaal võib mõneti komplitseerida lõppstaadiumisse jõudnud liitumisläbirääkimisi. Raskete otsuste edasilükkamine on Euroopa Liidus soositud taktika. Viide vajadusele oodata ära Saksamaa valimiste lõpptulemus on võimaldanud edasi lükata näiteks otsuse tegemise äärmiselt raskes küsimuses, kuidas laiendada Euroopa Liidu ühtset põllumajanduspoliitikat uutele liikmetele. Euroopa Komisjon esitas oma ettepanekud uutele liikmetele eraldatavate põllumajandustoetuste kohta juba kaheksa kuud tagasi, kuid need pole liikmesriikide poolt ikka veel ametlikult heaks kiidetud. Saksamaa, nagu ka teised suuremad Euroopa Liidu doonorid Suurbritannia, Holland ja Rootsi, on seisukohal, et enne, kui kandidaatidele konkreetsed pakkumised teha, tuleb Euroliidul oma põllumajanduskulusid otsustavalt kärpida. Praegune suurim abisaaja Prantsusmaa ei soovi ühtse põllumajanduspoliitika reformimisega kiirustada. Raadio Vaba Euroopa Berliini korrespondendi Arne Luha sõnul Schröderi võit Saksamaa ja Prantsusmaa positsioone selles küsimuses kindlasti ei lähenda: “Schröder on prantslastele olnud ebamugav partner ja Prantsusmaa president Jaques Chirac lootis muidugi, et saksa opositsioonijuht Edmund Stoiber võidab. Nüüd tuleb Chiracil Euroopa Liidu põllumajandustoetuste suhtes ikka Schröderiga kokku leppida ja tõenäoliselt mõnest mugavast rahapotist loobuda, ning seda veel enne Kopenhaageni tippkohtumist, nagu mõlemad mehed lubasid.” Ka Münsteri Ülikooli sotsiaal- ja poliitteaduste ekspert Wichard Woyke usub, et Stoiber oleks olnud prantslastele mugavam läbirääkimispartner kui hoolikalt raha lugev Schröder. “Saksamaa ei toeta kindlasti põllumajanduspoliitikat, mis läheks talle maksma senisest rohkem, vaid ainult sellist, mis jätaks kulutused senisele tasemele või vähendaks neid,” kinnitas Woyke. Ta märkis aga samas, et Euroopa Liidu laienemine jääb Berliini ida-poliitika keskseks teemaks. Üldiselt peetakse Schröderit ja tema taga seisvat koalitsiooni laienemise seisukohalt soodsamaks variandiks kui tema oponenti Edmund Stoiberit. Viimane nõuab näiteks Tšehhi Vabariigilt II maailmasõja järel sudeedisakslaste represseerimisele aluse pannud Beneši dekreetide tühistamist, märgib Saksa analüüsikeskuse ZEI ekspert Stefan Maarteels: “Stoiber oleks mõelnud rohkem minevikuprobleemidele, mis on nüüd taas päevakorda tõusnud, nagu Beneši dekreedid.” Muidugi peab ka Schröder arvestama laialt levinud kartustega, et Liidu laienedes ja piiride avanedes hakkab Ida-Euroopast Saksamaale valguma odav tööjõud ja organiseeritud kuritegevus. Tema õnneks lükkab 7-aastane üleminekuperiood kardetu teostumise mõneks ajaks edasi.