Kuigi Soome NATOsse ei kuulu, toetab suurem osa soomlastest selle liidu egiidi all Afganistani missioonil osalemist, ütles eile Tallinna NATO rahvusvaheliste julgeolekuabijõududes (ISAFis) osalevate riikide kohtumisele saabunud välisminister Alexander Stubb Postimehele.
Nagu ma aru sain, pidite te täna (eile – toim) Tallinnasse saabudes pisut oma plaane muutma, sest Afganistani välisminister soovis teiega pikemalt rääkida. Mida te temaga arutasite?
Me arutasime kolme võtmeküsimust. Esimene neist oli üleminekuaeg, see kuidas me anname afgaanidele üle nii sõjaväe- kui politseitöö. Teiseks arutasime taasintegreerimise küsimust: seda, kuidas tuua tagasi need afgaanid, kes on viimasel paaril aastal tegelenud küsitava väärtusega tegevustega. Ning kolmandaks rääkisime eelseisvatest valimistest.
Loomulikult rõhutasin Soome tugevat toetust Afganistanile ja praeguse valitsuse pingutustele tuua riiki rahu.
Kas on ka midagi konkreetsemat, millest Soome ja Afganistani välisministrid omavahel räägivad, midagi, mida te ehk soomlaste nimel neile lubate?
Nad olid loomulikult teadlikult meie mõne kuu tagusest vägede panusest. Me suurendame oma sõjaväelist kohalolekut 145 sõdurilt 195-le. Me oleme suuruselt kas teine või kolmas panustaja EUPOLi politseimissiooni ning me suurendame seda 25-lt rohkem 30-le. Ja me suurendame neile antavat arenguabi. Et ta on Afganistani välisminister, siis ma usun, et ta oli sellest juba teadlik.
Te mainisite valimisi. Kas te küsisite ka presidendivalimiste aegsete pettuste kohta ja selle kohta, kuidas kavatsevad afgaanid neid vältida parlamendivalimiste ajal?
Me rääkisime selle teemaga seoses kahest asjast. Üks neist oli valimiskomisjon ning loomulikult rõhutasime fakti, et seda tüüpi pettused, nagu me nägime presidendivalimiste ajal pole vastuvõetavad. Ja nad lubavad kutsuda rahvusvahelised vaatlejad.
Teine teema olid narkootikumid. Ja välisminister ütles mulle, et suurim on see probleem jätkuvalt Helmandis, kust tuleb 60 protsenti kogu moonitoodangust.
Nii, et me rääkisime ka keerulistest asjadest. Afganistan ei muutu stabiilseks ega Balti- või Põhjamaade tüüpi demokraatiaks lähitulevikus, aga vähemalt astuvad nad samme õiges suunas.
Mida arvab Soome rahvas Afganistani missioonis osalemisest ja mis on teie riigi jaoks põhiline põhjus seal osalemiseks?
Enamus rahvast toetab Afganistani operatsiooni. Ja põhiargumendid on: esiteks on Afganistan viimase 30 aasta jooksul kohutavalt kannatanud riik, teiseks tahame neil aidata muuta riigi turvaliseks ja stabiilseks.
Lisaks on kaks väga isekat põhjust seal osalemiseks. Esimene on narkootikumid, sest suurem osa Euroopasse jõudvatest narkootikumidest pärineb sealt. Teine on seotud terrorismiga: kui see on taimelava terrorismile, siis me peame selles küsimuses midagi tegema. Meil on globaalne vastutus – olgu see siis ÜRO, NATO või ELis.
Nii, et soomlastel pole midagi NATO operatsioonis osalemise vastu?
Leidub mõningaid inimesi, kellel on NATOga ideoloogilisi probleeme. Minul mitte. Minu jaoks on neli võtmeorganisatsiooni, kes tegelevad kriisireguleerimisoperatsioonidega – NATO, ÜRO, EL ja OSCE. Ja mina vaatan väga harva lippu, mille all meie väed töötavad.
Praegu teenib meil välisoperatsioonidel 500 sõdurit. Neist 80 protsenti NATO all, kas ISAFis (NATO rahvusvahelistes julgeolekuabijõududes Afganistanis – toim) või KFORis (Kosovos – toim). Nii, et fakt, et me oleme NATO operatsioonil, pole Soome välispoliitika jaoks probleem.
Nägin hiljuti uudist, et soomlaste toetus NATO-le on kahanenud. Miks?
See vahe jääb statistilise vea piiresse. Numbrid on nii, et umbes 30 protsenti on liikmesuse poolt ja umbes 55 protsenti vastu. Ja see on püsinud üsna stabiilsena üsna pikka aega – see kõigub üles-alla.
Aga tuleb eristada NATO operatsioonil osalemist ja NATO täisliige olemist. Suurem osa soomlastest on vastu NATO liikmesusele.
Mis on NATO vastu olemise põhiargument?
Te peate neilt inimestelt, kes on vastu.
Mina esindan valitsust, kelle seisukoht on, et meil on NATO liikmesuse võimalus. Mis tähendab, et me pole NATO ust sulgenud ega seda ka samas avanud. Kui me mingil hetkel tunneme, et suurem osa meie rahvast või parlamendist või poliitilisest eliidist on NATO liikmesuse poolt, siis me võime ümber mõelda.
Kuid praegusel hetkel on meie huvides olla NATO väga hea partner. Me ei istu ümber laua, kus langetatakse otsuseid, kuid me osaleme paljudes praktilistes operatsioonides.
Minu arvates on külm sõda minevik. Paljud inimesed mõtlevad NATOst kui külma sõja organisatsioonist. Ma pole kindel, kas nad täpselt teavad, millest nad räägivad. Inimesed, kes näevad pinget NATO ja Venemaa vahel hauguvad minu arvates vale puu juures.
NATO pole Venemaa vastu, vaid julgeolekuorganisatsioon, mis hoolitseb 28 demokraatliku õigusriigi julgeoleku eest. Mina tervitan seda organisatsiooni. Minu arvates teeb see head tööd. Soome on lihtsalt siiani otsustanud jääda partneriks.
Meie välisminister Urmas Paet mainis eilsel (üleeilsel – toim) pressikonverentsil, et on oht, et ELi julgeolekupoliitika ja NATO võivad omavahel konkureerima hakata. Kuidas teie nende kahe vahelist dünaamikat näete?
Me peame olema sellest teadlikud ja hoolitsema, et seda ei juhtuks, sest ELi 27 liikmest 21 kuuluvad NATOsse. 95 protsenti ELi elanikest on NATOst. Mõlema organisatsiooni peakorterid asuvad Brüsselis, kui väga kiiresti sõita, siis üksteisest vaid üheksa ja poole minuti kaugusel. Nad peavad omavahel suhtlema.
Loomulikult on süsteemides juba algusest peale mõningaid probleeme. On Küprose-Türgi dilemma, mis on mõnikord koostöö tegemisel probleem. On selge, et NATOsse kuuluvad riigid saavad oma julgeolekutagatised NATOst. Meie, kes me sinna ei kuulu, peame need saama ELilt.
Minu arvates ei tohiks olla mitte kattuvust, vaid koostöö ja nad peavad omavahel suhtlema.
Kas teie arvates annab EL oma liikmetele piisavalt julgeolekugarantiisid selleks, et need saaksid eksisteerida NATOta?
Minu jaoks pole see või-küsimus. Me elame olukorras, mis meil on: see tähendab, et meil on iseseisev kaitsesüsteem ja ka Lissaboni leping, mis annab meile de facto julgeolekutagatised. Kuidas need tegelikult välja näeksid, ei tea praegusel hetkel keegi. Kuid pole meie huvides kahelda ELi julgeolekugarantiides.