11. novembril toimus Pariisis Triumfikaare jalamil Esimese maailmasõja lõpu meenutamise tseremoonia, kus president François Hollande pidas ka kõne. «Kas siin riigis pole miski enam püha?» küsis Facebookis üks üritust väisanud austraallane, kelle sõnul lõhkus piduliku meeleolu protestiaktsioon, mille käigus nõuti hüüetega Hollande’i tagasiastumist. «Ei, ainult protesteerimine on siin püha,» vastas üks prantslane.
Rahulolematus, pessimism ja teatav melanhoolia tundub prantslastele ja eriti pariislastele olevat üsna loomuomane, kuid tänavu on tajutav üleüldine frustratsioon. Kasvavat rahulolematust võib peamiselt seostada ametisoleva presidendi, juhtivate poliitikute ja sotsialistide partei võimuga ning nende saavutuste-saamatustega. Sagedaste protestiaktsioonide põhjusena võib lisaks poliitilisele võimuvõitlusele näha ka paremäärmuslasi, kellele homoabielude seadustamine mullu mais mõjus punase rätina.
«See, millega parempoolsed 11. novembril hakkama said, on äärmiselt kahetsusväärne,» sõnab sotsialistliku partei riigiametnikust liige Bastien Marguerite. «11. november on kuupäev, mil Prantsusmaa mälestab sõjas langenud sõdureid, ja sel puhul ei ole vabariigi president poliitiline figuur, vaid eelkõige riigi kehastus kogu selle ajaloo ja sõdadega,» ütleb Marguerite. «See polnud mitte president, vaid vabariik, mida autoritaristlike ja anti-demokraatlike kalduvustega äärmuslikud parempoolsed oma protestiga solvasid.»
Marguerite möönab, et mõistab üleüldise rahulolematuse põhjuseid – inimesed ootavad muutust ja majanduse tervenemist, kuid protsessid pole olnud piisavalt kiired.
«Võlaprobleemi ja töötuse lahendamine on olnud valitsuse peamised eesmärgid ning on olnud ka läbimurdeid: noorte tööhõive on näidanud kasvutendentsi alates maikuust ning avalike kulutuste arvelt on kokku hoitud ligi 15 miljardit eurot,» toob Marguerite näiteid õnnestumistest.
Piinlik sekkumine
Marguerite’iga on ühel meelel Maroko päritolu immigrant Amine, kes on viibinud Prantsusmaal pisut üle aasta seoses õpingute ja tööga. «Hollande’il ei ole võlu-baguette’i, mida viibutades saaks kõik probleemid parandatud,» ütleb Amine. «Vähemalt sunnib Hollande rikkaid rohkem makse maksma erinevalt Sarkozyst, kes oli nendega sõber,» lisab ta.
«Inimestele lubati muutust, ja seda lubati kohe,» ütleb Cyril, tšehhi immigrantide järeltulija, kes on kogu elu elanud Prantsusmaal. «Probleem on aga selles, et mitte midagi pole muutunud – eesmärkideks oli reformida tööstust ning vähendada seeläbi tööpuudust, kuid jättes kõrvale pidevad sisevaidlused, ka valitsuskoalitsiooni sees, pole midagi muutunud.»
Cyrili sõnul on Hollande põhimõtteliselt Sarkozy vastand ja poolteist aastat tagasi prantslased arvasid, et seda nad tahavadki – lihtsat meest. «Tuli välja, et valisime liigagi lihtsa mehe – Hollande jätab möku mulje,» lisab Cyril.
«Minu arvates ei ole ta inimesena see president, keda see riik vajab,» sõnab majandusteadlasest Aymeric. «Sarkozyl oli palju puudusi, kuid isiksusena oli ta tugev ja tegudele orienteeritud,» lisab ta.
Hollande tundub tõepoolest pisut hädas olevat: lisaks sisevastuoludele valitsuses satub ta tihtipeale segadustesse, millesse tal presidendina tegelikult asja nagu polekski. Pisut vähem kui kuu tagasi saadeti Prantsusmaalt välja illegaalselt maale tulnud Kosovo mustlaspere. Kuigi tegu on üsna tavapärase juriidilise toiminguga, tiriti mustlastüdruk Leonarda koolibussist välja kõikide tema koolikaaslaste silme all.
See põhjustas ulatuslikud protestiaktsioonid. Kuigi Hollande’il polnud juhtumiga otsest seost, helistas ta tüdrukule ning pakkus talle võimalust jätkata õpinguid Prantsusmaal, samal ajal kui tema emal ja viiel õel-vennal oleks siiski keelatud Prantsusmaale tulla.
«Prantslaste jaoks on nende riigijuht olnud ajalooliselt väga kõrgel kohal – sellisel madalamal tasandil sekkumine ning selleski läbikukkumine on tohutult piinlik nii presidendi enda kui kõigi prantslaste jaoks,» märgib Cyril.
Ähvardav saatus
Suurimateks komistuskivideks on Hollande’i jaoks olnud majandus ja töötus. «Hollande’i arusaam olukorra parandamisest on maksude tõstmine,» ütleb Aymeric ja lisab: «Kuid maksud laekuvad teadupärast tuludelt ja keeruline on koguda rohkem makse milleltki, mida jääb üha vähemaks.»
Üks Hollande’i põhisõnumeid valimistel oli vajadus parandada noorte olukorda ning selles suunas on Marguerite’i sõnul ka aktiivselt tegutsetud: välja on jagatud veel 55 000 stipendiumit, rajatud ühiselamuid ning subsideeritud töölepingute kohaldamine süsteemis.
«Prantsusmaa hariduspoliitika põhiprobleem on selles, et see on olnud juba aastakümneid orienteeritud töökoha leidmisele – eelistatavalt avalikus sektoris –, mitte selle loomisele,» sõnab kaitseministeeriumis töötav Vincent, kelle sõnul on niisugune hariduspoliitika lämmatanud ettevõtlusvaimu.
Kuigi Marguerite leiab, et investeerimiskliima parandamisega võiks oodata optimismi kasvu majanduses, on Aymeric skeptilisem. «Mitte ainult raha ei lahku siit riigist, vaid ka teadmised. Lahkuvad ju need, kes juhivad ettevõtteid, leiutavad tooteid, innovatsioone ja protsesse, andes ideid,» märgib Aymeric, viidates sellele, et paljud Prantsuse ettevõtjad on otsustanud ebasoodsa maksukliima tõttu kodumaalt lahkuda.
On selge, et prantslased tahavad muutust, kuid nende arvates ei tohi see kuidagi puudutada nende igapäevaelu. «Riik peaks kärpima ebavajalikke kulutusi, näiteks mitte asendades kõiki pensioniikka jõudnud ametnikke uutega,» toob Aymeric ühe näite.
«Chirac (Jacques Chirac, president 1995–2007 – toim) oli viimane president, kes oli populaarne,» ütleb Vincent, «ning seda väga lihtsal põhjusel – ta ei teinud mitte midagi. Chiraci ainus suurem otsus oli keeldumine Iraagi sõjas osalemast, ning see oli vägagi populaarne.» Samas lisab Vincent, et nii Sarkozy Liibüa-avantüür kui ka Hollande’i otsus sekkuda Malis on rahva seas samuti populaarsed otsused.
Hollande, kes sai ametisse astudes päranduseks suuresti majanduslangusest tingitud probleemid ning bürokraatia ja süsteemi, mis on end pika aja vältel taastootes paisunud. Et vältida oma ELi lõunanaabrite saatust, peab Prantsusmaa olema paindlikum, tõhusam ja kohanemisvõimelisem. Praegust süsteemi säilitades on see aga võimatu.
Loo autor on Sciences Po rahvusvaheliste suhete tudeng.