Vähemalt 54 inimelu nõudnud Riia kaubanduskeskuse varingu kohta eelanalüüsi koostanud insener Toomas Kaljas ütles intervjuus Postimehele, et selliste õnnetuste vältimiseks on vaja inimesi, kes oma töö tegelikust sisust aru saavad.
Insener Riia kaubanduskeskuse varingust: odav arvutiprogramm ei asenda häid insenere
24. november 2013, 20:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teie esialgse analüüsi hinnangul vastutab varingu eest projekteerija, kuna fermi tõmbevöö ühendus oli valesti projekteeritud. Kas te võiksite seletada, mida tähendab ferm, selle tõmbevöö ja nendevaheline ühendus?
Kandev ferm on sõrestikuline terastala, mis kannab massiivseid betoonist katuslae õõnespaneele ja muid raskeid konstruktsioone. Ferm toetub postilt postile, mis kannavad koormuse vundamendile. 90 kraadi pööratud H-kujulise ristlõikega terastala töötas tõmmatud metallvardana. Konkreetsel objektil on ferm tehtud kahest kokkupandavast osast, kusjuures nii alumine kui ülemine vöö on kokku monteeritud poltidega ja sarnase ühendusega.
On teada, et kaubanduskeskuse ehitust kontrolliti kaks päeva enne õnnetust ja ühtegi rikkumist ei tuvastatud. Kuidas on võimalik, et mingisuguseid märke, kasvõi pragusid, varingule ei eelnenud?
Kui rott läheb lõksu, siis ta kohe ei näe, et lõks talle pähe sajab. Samamoodi juhtus seal. Hoone kukkus kokku, kuna see oli põhimõtteliselt valesti projekteeritud. Projekteerimisvead on ilmselged, need torkavad silma. Kui tehti mõni ehitusviga, siis on see selle õnnetuse seisukohalt sekundaarne.
Probleem tekib siis, kui insenerid enam ei tea, kuidas tuleb projekteerida. Nad näevad, et keegi teeb ees midagi, ja kopeerivad seda. Teinekord nad teevad vigu, sest ei kopeerita kõike ja täpselt. Need vead on saatuslikud. Selleks et asja õigesti teha, tuleb teha kõike täpselt ja tunda eelneva eksemplari loogikat.
Tihtilugu ei saada aru väikestest nüanssidest, need maksavad hiljem kätte, kuigi nüansid ei maksa selle hoone juures midagi. Need on kõige odavamad osad, kui neid osataks teha õigesti. Lahendusena polnud sinna tehtud ühendus pädev. Lihtsalt ignorantsuse, teadmatuse või oskamatuse tõttu ei saadud adekvaatset lõpptulemust.
Küsimus on projekteerimise kultuuris – arvatakse, et me suudame head insenerid välja vahetada odavate arvutiprogrammide vastu. Aga tegelikult on vaja inimest, kes aru saab. Insenerid on tihtilugu moondunud raamatupidajateks, kes jälgivad, et arvud õigetesse valemitesse satuks, aga ei saa aru, kas valem ise on õige või vale. Normi lugemise oskuse eest määratakse ka kaubanduslikud formaalsed pädevused. Sisuliselt antakse need lugemis- ja kirjutamisoskuse eest.
Vaja on insenere, kes saavad aru, miks mingi asi normi on kirjutatud ja kas norm ka kusagilt vigane on. Insener ei kasuta valemeid nagu raamatupidaja. Insener teeb valemeid. Probleem ongi selles, et need kaks asja on ajapikku segamini läinud. Arvatakse, et arvuti teeb meie eest töö ära.
Juhtunu uurimiseks on alustatud kriminaalmenetlust. Kui varingu põhjuseks on tõepoolest projekteerija tehtud vead, kui lihtne neid teie hinnangul tõestada on?
See on väga lihtne. Ferm on seal olemas, pangu sinna koormus peale ja võtku kaamerad – nad näevad kohe, kuidas see puruks läheb. Seda on võimalik testida ja tulekski testida, et aru saada, mis lõpuks valesti tehti. Seda on väga lihtne tõendada, kui teada, mida otsida. Midagi müstilist sellega ei ole. Projekteerija eitab oma vigu, sest projekteerija on enda arvates kõik kindlasti õigesti teinud, aga ta lihtsalt ei saa aru, et ta on valesti teinud. Ta arvas, et asi nii käibki, aga tegelikult ei käi.
Vead pole ainult kergkonstruktsioonides, vaid ka massiivsetes konstruktsioonides. Tihtilugu jõutakse enne jaole ja vead tulevad välja ehituse käigus. Parandamine läheb küll kalliks, aga sellest saadakse jagu. Riia kaubanduskeskuse puhul ma ei usu, et ehitajad oleks suutnud vigu märgata. Ehitaja ei ole tihtilugu nii pädev konstruktor. Ehitaja vaatab, kas kõik osad omavahel kokku klapivad, aga ta ei tea, kas need osad on piisavalt tugevad. Ma ei näe ehitajatel otsest süüd.
Polte oli vähe, aga terasosa, mida nad kinni peavad hoidma, on palju suurem ja võimsam. See on sama, kui heinapakinööriga püüaks kinni hoida tanki. Poltühendused sisuliselt moodustavad vardasse suure geomeetrilise pidevusetuse. Selle pidevusetuse ehk netoristlõike tõmbetugevus peab olema vähemalt sama suur kui kogu varda voolupiir.
Maavärina piirkondades on nõuded veel karmimad. Sellistes kohtades projekteeritakse ühendused 37,5 protsenti tugevamaks kui tõmbevarras. Arvestatakse sellega, et tegelik terase voolupiir – tugevus, mille juures teras voolab nagu plastiliin, aga ei murdu – on tihtilugu suurem kui nominaalne ja paberitel kirjas olev voolupiir.
Millised järeldused me peaksime Riia õnnetusest tegema ja mida õppima?
Tuleks vaadata laiemat pilti, mitte ainult Lätit, Eestit või Soomet. Pärast selliseid õnnetusi tahetakse lisada formaalsusi, saamata aru, et formaalsus ei taga tegelikult turvalisust. Kõiksugu bürokraatiat tahetakse lisada ja igaüks tahab sellest teha suure äri. Tegelikult on meil vaja inimesi, kes oskavad ja oma töö tegelikust sisust aru saavad. Bürokraatia ei aita. Tuleb läheneda sisuliselt. See on paraku palju keerulisem ja kulukam ettevõtmine.