Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Koostöö tagaks enam elundisiirdamisi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
ELi riikide pea olematu koostöö doonororganite osas kahandab patsientide lootust saada sobiv doornororgan. | FOTO: AFP/Scanpix

Kui Hispaanias puhkav eestlane peaks seal liiklusõnnetusse sattuma ja surema, saavad tema neerud, maks, kopsud ja muud siirdamiskõlblikud organid ühegi küsimuseta kohalikus meditsiinisüsteemis doonorelundeiks.


Elundidoonoreilt või nende lähedastelt loa küsimise järgi saab riigid liigitada kaheks: need, kelle jaoks on potentsiaalsed doonorid kõik, kes pole selgelt väljendanud vastuseisu oma organi annetamisele, ning need, kelle jaoks on doonorid vaid inimesed, kes on selleks ise eluajal loa andnud või kelle lähedased annavad selleks loa pärast surma. Hispaania kuulub esimesse rühma ja Eesti teise.

Hispaania jõuline lähenemine elundite võtmisele on teinud riigist eurobaromeetri 2007. aasta andmeil ka ELi aktiivseima elundisiirdaja – miljoni elaniku kohta tehakse seal 33,8 siirdamist surnult. Ühenduse tagasihoidlikem on Rumeenia, kus siiratakse miljoni elaniku kohta üks elund.

Vähe koostööd

Eestis siiratakse eurobaromeetri kohaselt miljoni elaniku kohta 6,9 elundit surnult – see jääb alla ELi keskmisele, mis on 17,8.

Praegu ootab ELis doonor­elundit ühtekokku 56 000 inimest. Iga päeva jooksul sureb ligi kümme eurooplast, kes ei jõua doonorelundit ära oodata.Piiratud riikidevahelise koostöö tõttu võib mõnes liikmesmaas sobiva patsiendi või vastava oskusteabe puudumise tõttu minna kaotsi organ, mis võiks päästa teise kodaniku elu. Mida väiksem riik ja vähem teeb ta koostööd teiste maade haiglatega, seda väiksem on patsiendi, eriti näiteks siirdamist vajava lapse, lootus saada doonororgan.

Kuigi riikidevahelist koostööd sobiva patsiendi ja elundi kokkuviimisel mõningal määral tehakse, puudub selles valdkonnas ELil ühtne süsteem. Ei küsimuses, mida võib lugeda doonori nõusolekuks temalt elundeid võtta, ega isegi mitte selles, mis on alus elundite loovutajaks oleva inimese surnuks kuulutamisele.

Ebaühtlane on ka organite võtmise, hoidmise ja siirdamise tase. Lisaks harrastavad mõned rikkamad eurooplased n-ö elunditurismi ehk reisivad doonororganeid saama kolmandatesse riikidesse, kus teatud juhtudel pole kahtlane mitte ainult siirdamise tase, vaid väidetavalt esineb ka juhtumeid, kus doonor ongi elundi pärast tapetud.

Täna hääletab europarlament Strasbourgis direktiivi ja tegevuskava üle, mille eesmärk on muuta ELis doonorelundite võtmise, jagamise ja siirdamise süsteem ühtsemaks ja elundid lihtsamini kättesaadavaks.

Tõenäoliselt võetakse mõlemad dokumendid vastu, sest eil­e vastaval teemal pressikonverentsi andnud, direktiivi kohta raporti koostanud Slovaki konservatiivist eurosaadiku Miroslav Mikolašiki teatel saab sellest esimene pärast Lissaboni lepet esimese lugemisega saavutatud kokkulepe. «Tänu sellele saab rohkem inimesi naasta tööle, abielluda ilusa naisega ja eostada lapse,» avaldas arstiharidusega slovakk lootust.

Oodatakse edusamme

Samas ei muuda uus direktiiv olukorda, kus Hispaanias surma saav eestlane muutub seal automaatselt elundidoonoriks ja Eestis hukkuv hispaanlane siin mitte. Mainitud küsimuse jätab direktiiv edasi iga liikmesmaa otsustada, sest keskendub siirdamiste kvaliteedile ja näiteks sellele, et kõik ELi riigid asutaksid endale doonorelunditega tegeleva keskuse. Liikmesmaadel, mille elundisiirdamispraktika jääb praegu alla direktiivis nõutava taseme, jääb kolm aastat enda parandamiseks. Siis peavad nad Brüsselile oma edusammudest aru andma.

Kui Mikolašikilt päriti, kellel võiks olla enim probleeme, ei tahtnud slovakk esialgu konkreetselt vastata. Lõpuks tunnistas aga siiski, et nigelaim on olukord Rumeenias ja Bulgaarias, kelle haiglates ei tööta isegi vastava teemaga tegelevaid spetsialiste.

Tagasi üles