Maailma esimese kosmoselennu teinud Juri Gagarin esitas karjääri huvides valeandmeid, sest ankeetiausalt täites poleks ta ehk oma ajaloolisele sõidule pääsenudki. Saksa ajakirja Spiegel teatel toetavad avastust ka Gagarini ema mälestused.
Spiegel: Gagarin võltsis oma elulugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Diktaator oli paranoiline. Sel põhjusel käsitleti Jossif Stalini eluajal võimalike reeturitena kõiki Nõukogude Liidu kodanikke, kes olid Teise maailmasõja ajal elanud Wehrmacht’i vallutatud aladel või suutnud põgeneda vangistusest,» kirjutab Spiegel.
Iga Nõukogude ajal ülikooli või tööle minna soovinud inimene pidi täitma ankeedi, kus oli muuhulgas ka rubriik «okupatsioon», kus taheti teada, kas ankeeditäitja ise või tema lähisugulased on võõrvägede allutatud aladel elanud. Kui vastuseks küsimusele oli «jah», tähendas see tavaliselt seda, et heaks tööks, kohaks ülikoolis, või positsiooniks riigiteenistuses polnud erilist võimalust.
Kui Saksa väed 1941. aasta suvel Nõukogude Liitu ründasid, elas Gagarini perekond Smolenski oblastis asuvas Klušino külakeses. 1941. aastal 12. oktoobril kihutasid Moskva poole tungivad sõdurid perekonna nende puuhütist välja. Vanemate Anna ja Aleksei ning laste Valentini, Zoja, Juri ja Borissi jaoks algas sellega okupatsioonielu.
Eriti rängaks osutus see kahe Gagarini õe-venna jaoks. 1943. aasta 18. veebruaril küüditati 18-aastane Valentin ning viis päeva hiljem ka 15-aastane Zoja Saksa sunnitöölaagrisse. Tänase päevani segastel põhjustel õnnestus mõlemad sellest hiljem pääseda. Perekonna juurde nad aga tagasi minna ei tohtinud, vaid mobiliseeriti hoopis sunniviisiliselt Punaarmeesse. Valentin saadeti tankidivisjoni, Zoja oli ratsaväedivisjoni juures veterinaariabi.
Pärast sõda tõi minevik mõlemale Gagarini õele-vennale probleeme. Eriti sai raskusi tunda Zoja, kes 1946. aastal Gžatskis – mis praegu kannab Gagarini nime – tahtis haiglasse õena tööle saada. Ausa inimesena täitis ta küsimustiku tõeselt ning vastas küsimustele okupatsiooni ja vangistuse kohta jaatavalt. Haigla personaliosakond vastas talle, et ei kliinikus, haiglas ega lastepolikliinikus naise jaoks kohta pole.
Zoja nooremale vennale Jurile oli õe käekäik hoiatuseks, millest õppida, või vähemalt kirjeldab seda nii kosmonaudi ema Anna Gagarina. Nutikas poiss kadus 1949. aastal Gžatskist ja ilmus välja Moskva lähedal asuvas Ljubertsõs praktikakohta otsides. Seal ei teadnud teda keegi ning keegi ei saanud ka tema peale kaevata. Keskharidusest jäi Gagarinil toona seitsmes klass puudu ja seetõttu oli käeulatusest väljas ka unistustetöö treialina. Selle asemel pääses ta aga ühte valukotta praktikale.
Kaks aastat hiljem lõpetas Gagarin praktikumi kõrgeimate hinnetega, lisaks oli ta jõudnud õhtukoolis seitsmenda klassi järele teha. 1951. aastal asus ta õppima Volga jõe kaldal asuva Saratovi tööstustehnikumis.
Kooli eel ankeeti täites otsustas ta õe halva kogemuse valguses hädavale kasuks. Oma eluloo kohta kirjutas ta, et kaasasündinud vea tõttu väeteenistusest vabastuse saanud isa on tegelikult hoopis sõjainvaliid. Õe Zoja ja venna Valentini olemasolu vaikis Gagarin aga üldse maha.
Tegemist oli suure riski võtmisega, sest paljud tehnikumilõpetajad saadeti toona tööle salajastesse tööstusasutustesse ning seetõttu vaatas nende elukäigu veel korra läbi ka NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat (NKVD). Ehk oli tulevasel kosmonaudil lihtsalt õnne, kuid lisaks oli Stalin tema lõpetamise ajaks 1955. aasta suvel juba ka kaks aastat surnud olnud.
Tegelikult tahtis Gagarini ema perekonnaajaloo salajase peatüki juba oma raamatus «Südame mälestused» avaldada, mis ilmus üsna pea pärast naise surma 1984. aastal. Toona see siiski sel kujul ilmavalgust ei näinud, sest tsensuur võttis seniavaldamata info teosest välja. Gagarini ema oli saladust siiski oma variautori, ajakirjaniku Tatjana Kopõlovaga jaganud, andes Kopõlovale ka suusõnalise loa see hiljem avalikuks teha.