Nüüd oleme kõik ukrainlased

, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jonnakad ja kindlameelsed ukrainlased püsisid külmast ilmast hoolimata päevade kaupa Maidani barrikaadidel.
Jonnakad ja kindlameelsed ukrainlased püsisid külmast ilmast hoolimata päevade kaupa Maidani barrikaadidel. Foto: SCANPIX

Päev päeva, siis juba nädal nädala järel istusin, käed rüpes, uskudes, et see ei ole midagi tõsist, et see on vaid järjekordne sündmuseke ei kunagi lõppevas Euroopa loos, milles on palju värvi, natuke ärevustki, aga ei mingeid põhimõttelisi muudatusi. Siis võtsin end kokku ja otsustasin kohale sõita, kuid mu pass oli põgusa Ungari-sõidu ajal varastatud. ELi piirirežiimi või õieti selle puudumist ära kasutades sain raskusteta naasta kodulinna Viini ja juba mõne nädala pärast andis Taani saatkond teada, et võin uue passi järele minna.

Kakskümmend neli tundi hiljem olin Ukraina pealinnas Kiievis ning seisin Iseseisvuse väljakul, mille on nüüdseks nimetanud Euromaidaniks revolutsionäärid – jah, just revolutsionäärid, seda nad on. Minu üle viiekümne aasta kestnud reporterikarjääri vältel oli see üks rõõmustavamaid kogemusi, jäädes emotsionaalse mõju poolest kuhugi Balti keti, Berliini müüri langemise ja rumeenlaste 1989. aasta jõuludeaegse verise ülestõusu kanti. Viimane, too ülestõus, ma usun, pole veel oma lõplikku lahendust leidnudki.

Ma usun ka seda, et Ukraina revolutsioon pole veel saavutanud oma tippu, rääkimata lõpplahendusest. Paljugi võib juhtuda. Ärgem unustagem, et 1968. aasta algul lubas Nõukogude Liit, praeguse Venemaa eelkäija, Tšehhoslovakkias aset leida märkimisväärsetel ideoloogilistel kõrvalekalletel, enne kui südasuvel sisse tungis.

Nädala jagu päevi Euromaidanil ja lähikonnas veetnud, julgen arvata, et Ukraina revolutsiooni võib tabada samasugune saatus nagu Praha kevadet, aga teisest küljest on ajad siiski tublisti muutunud. Nii nagu varises Vene kolonialism kommunismi kujul kokku 1989.–1991. aastal, nii ei saa ka miski päästa Vene kolonialismi Euraasia tolliliidu või mis tahes muu Moskva võimude vaimusünnitise kujul. Ei Ukrainas ega, ma usun, isegi mitte Valgevenes, vähemalt mitte pisut kaugemas tulevikus.

Ukrainlased, Euroopa rahvas, kes kaotas oma sidemed Euroopaga 1709. aastal peetud Poltava lahingu järel – tolles lahingus võtsid omavahel mõõtu eelkõige Venemaa tsaar Peeter Suur ja Rootsi kuningas Karl XII, ukrainlastel polnud selles peaaegu üldse rolli –, hakkab nüüd, üle kolmesaja aasta kestnud venestamise järel, mille hulka kuulus nende teadlik tapmine, ukraina rahvusluse selgroo murdmiseks mõeldud kuni kümne miljoni ukrainlase surra laskmine kommunistide organiseeritud näljahädades ehk nõndanimetatud golodomor’is, tagasi pöörduma oma juurte juurde.

Kui palju paremini on käinud Baltimaade rahvaste, poolakate ja teistegi käsi! Nad võisid kaotada oma maa sada, sada viiskümmend, lausa kakssada aastat tagasi, aga nad jäid Euroopa ääremaale. Balti vabariigid tulid maailmakaardile ja kadusid sealt taas. Läänes me kaotasime nad silmist pärast 1945. aastat, aga nad olid endiselt alles, varjunud külma sõja tihedasse uttu – nende tragöödiaks, meie häbiks. Ukrainlastest, olgu nad katoliiklased lääne pool või õigeusklikud ida pool, on jäänud mulje, et nad on kaotsi läinud. Nad olid lääne ida ja ida lääs. Kes nad aga tegelikult on?

Selle küsimuse vastust kuuleb praegusil päevil nii Kiievis Maidanil kui ka mujal kogu maal. Nii Lvivis, Ivano-Frankivskis ja Tšernivtsis, mis on kindlalt Kesk-Euroopas, aga ka idas, sellistes linnades nagu Sumõ, Harkiv ja Donetsk, mis väidetavalt olla Vene-meelse presidendi Viktor Janukovõtši võimuala. Väidetavalt.

Euromaidanil sattus mu kätte kohaliku päevalehe Den ingliskeelne väljaanne. Selles oli kaks mind huvitanud lugu. Esimene kõneles ühest nimekast vene päritolu Ukraina oligarhist, kes, solvunud tundetuse peale, millega Moskva Ukrainat kohtleb, kuulutas end Ukraina patrioodiks ja pooldab tihedaid suhteid ELiga. Teine kõneles elektrikatkestusest valitseva Regioonide Partei südamaal Dnipropetrovskis. Kui elekter mõne aja pärast tagasi tuli, lehvis linna suurima kaubanduskeskuse kohal Euroopa sinilipp.

Nende kahe loo moraali võib kokku võtta tõdemusega, et paljud idaosa rikkad ja ülirikkad ärimehed, keda tavapäraselt on peetud Janukovõtši toetajaiks, on esiteks hakanud kaotama usku presidenti. Teiseks pelgavad nad, et kui Venemaa omandab võimu, mida ta Ukrainas taotleb, antakse Vene kapitalistidele ja riigiorganitele vabad käed nende vara üle võtta. Seda võib nimetada näiteks Hodorkovski sündroomiks: isegi Ida-Ukraina venelased ei ole enam kaugel hetkest, mil nad hakkavad eelistama läbipaistva ja stabiilse õigusliku keskkonna – praegusel juhul ELi lävepakul seisva läänestunud Ukraina – kaitset omavolile ja seadusetusele, mida pakub pooldespootlik imperialistlike taotlustega idanaaber.

Kas Ukraina on diktatuur? Jah ja ei, aga kindlasti mitte diktatuur selle sõna klassikalises tähenduses. Hirmu pole Ukrainas kuigi palju. Inimesed võivad tänaval vabalt kõnelda üksteise ja välismaalastega. Ametlik ajakirjandus ilmutab võimude suhtes aupaklikkust, sõltumatu ajakirjandus mitte. Endise peaministri Julia Tõmošenko, režiimi nimekaima poliitvangi ja ülestõusu ikooni hiiglaslik pilt ripub keset Volodõmõri tänavat, mis on üks linna peamisi liiklustsoone. Linn ise, muide, paistab Euromaidanist hoolimata täiesti normaalselt funktsioneerivat.

Neli või viis meeleavaldajat on tapetud, veel mitut on piinatud või kinni pandud, aga Janukovõtš on sunnitud taluma opositsiooni, mida Stalin, Idi Amin ega Ceauşescu poleks isegi mitte fantaasias lubanud. Euromaidani-taolise nähtuse oleksid nad likvideerinud mõne tunniga – õieti poleks keegi midagi sellist korraldanudki. Kiievis käib vastuhakk nüüd juba kolmandat kuud ja president on teinud pisikesi järeleandmisi.

Suurema osa Kiievis veedetud ajast viibisin Maidanil temperatuuri käes, mis loojangu järel langes 20–25 miinuskraadini, ja kui sellega kaasnes veel tuul, siis oli talvemantlist hoolimata tunne, nagu lõikaks külm habemenoaga kontidesse. Ma võisin siiski iga kell pöörduda tagasi hotelli Ukraina, tollesse võimsasse marmor- ja graniitkolossi, mis tuletab meelde Stalini arhitektuurilisi ambitsioone ja on ühtaegu mongollike ja baroklike tunnusjoonte poolest õieti pisut naljakaski, aga kus on vähemalt soojad ruumid ja korralik toit.

Kuidas on aga suutnud ellu jääda väljakul viibivad tuhanded ukrainlased, kelle ainukeseks peavarjuks on vaevu köetud telgid, ei oska ma ette kujutada. Ent nad on jonnakad, kindlameelsed ja mõned ütlevad isegi, et tublilt relvastatud, kuigi mina relvi ei näinud. Üks vanem, päris elegantse välimusega härrasmees soojendas end lõkke ääres, mida meeleavaldajad on süüdanud sadu. «Nimetage mind lihtsalt Daniks,» nõudis ta. Selgus – või vähemalt nii ta mulle rääkis –, et ta oli olnud kunagi Nõukogude diplomaat ja kuulunud ammustel aegadel Ukraina esindusse ÜRO juures New Yorgis. «Ma olin õnnelik, et sain eemal olla,» lausus ta. «Nüüd olen õnnelik, et olen tagasi. Ma püüan olla ukrainlane. Seepärast ma olengi siin. See ei ole lihtne, aga Ukraina areneb ja mina arenen samuti. Me liigume edasi.»

Ukraina kohta ei tohiks valitseda teadmatus. Läänes on see liigagi paljudele täiesti tundmatu maa. Tegelikult on see üks Euroopa suuremaid riike, kus elab 45 miljonit inimest, millel on tohutud loodusrikkused ja, mis pole sugugi vähetähtis, ainulaadne strateegiline positsioon pikal maaribal, mis ulatub Soome lahe äärest läbi Kesk-Euroopa Musta mere äärde.

Praeguseks on peaaegu unustatud, et vahetult pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal oli Ukraina suurim Ameerika ametliku abi saaja Iisrae­li ja Egiptuse järel. Selleks oli ka põhjust: mitmed geostrateegid, näiteks Poolas sündinud ja USA presidendi Jimmy Carteri (1977–1981) ajal riikliku julgeoleku nõuniku ametis olnud Zbigniew Brzezinski, pidasid Ukrainat üheks viiest sagaralast kõrvuti Türgi, Iraani, Afganistani ja Usbekistaniga, mis Brzezinski meelest hoidsid endiselt ohtlikku Venemaad läänemeelsete või vähemalt potentsiaalselt läänemeelsete riikide vööndi taga. See vöönd ulatus Baltimaadest üle Musta mere Hiinani, tuletades nõnda mõneti meelde 19. sajandi niinimetatud suurt mängu.

Me arutasime Daniga õige mitu minutit suurejoonelisi skeeme, hõõrudes käsi soojaks punaselt hõõguva roostetanud naftavaadi kohal, mille sisse oligi lõke tehtud. Meie selja taga tungles rahvamass ühe hõivatud riigiameti hoone ees, kus nüüd tegutses Kiievi elanike huvides hulk söögikohti, tualettruume, ambulantse ja talverõivaste müügikohti. Alles päev varem oli hotelli kelner öelnud, viibates käega üle telkide, barrikaadide ning sadade inimestega täidetud väljaku, kes lehvitasid Ukraina sinikollastes rahvusvärvides loosungeid: «See on tulevase NATO idatiiva peakorter. Ma vähemalt loodan.»

Kas me jõudsime Daniga üksmeelele? Mingil määral. Ukraina on Euraasia. Kui Ukraina astub ühte jalga läänega, kasvab Euroopa tunduvalt sügavuti. Kui Ukraina astub ühte jalga idaga, jääb Euroopa suhteliselt kaitsetuks neemekeseks Aasia maismaamassi ees. Võim, mis valitseb Ukrainat, valitseb ka Kesk-Euroopat. Selle peale mängib Venemaa, selle peale mängib USA, selle peale mängib EL. Ja just seepärast oleme kõik praegu ukrainlased.

Ma ütlesin Danile, et lahkun järgmisel päeval. «Mingu teil hästi,» lausus ta. «Küll te peagi tagasi tulete.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles