Moskva ohjamiseks on üks hoob, mida EL peaks kohe kaaluma – teatud liikmesriikide Venemaale mineva relvastuse ja sõjatehnoloogia ekspordi peatamine, soovitavad Tallinnas tegutseva Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuse teadurid Tomas Jermalavičius ja Kaarel Kaas oma portaalis EUobserver ilmunud artiklis.
«Mõni aasta tagasi peeti Balti riike hüsteeriliseks, kui nad esitasid vastuväiteid Prantsusmaa otsusele müüa Moskvale oma moodsaid Mistral-klassi amfiibseid ründelaevu,» kirjutasid nad. «Kokkulepe tuli varsti pärast Venemaa 2008. aasta invasiooni Gruusiasse – konflikti, mis ajas endast välja mitmed NATO liitlased.»
Nagu märgivad Kaas ja Jermalavičius, osutus Mistrali-tehing aga piltlikult öeldes jäämurdjaks. «Järgnesid teised projektid ja lepingud, näiteks Prantsuse-Vene ühine jalaväe lahingumasinate arendamise projekt,» kirjutavad nad. «Alles möödunud kuul kuulutas kaitsetööstuse eest vastutav Venemaa esimene peaminister Dmitri Rogozin uut ajastut Prantsuse-Vene sõjalises koostöös, mis hõlmab ühiseid kompetentse ja põhjalikumat infovahetust.»
«Ka Saksamaa laiendab sõjalist eksporti Venemaale,» lisab artikkel. «Nende föderaalsele julgeolekunõukogule, mida juhib liidukantsler, on muutunud harjumuseks jagada vasakule ja paremale ekspordilube, mis saadavad Saksamaal valmistatud sõjatehnikat riikidesse, kelle inimõiguste austamise tase on kahtlane ja kes võivad neid vahendeid kasutada kodumaise rahulolematuse mahasurumiseks või piirkondliku konflikti üleskeeramiseks.»
Nagu märgivad Kaas ja Jermalavičius, osutus Mistrali-tehing aga piltlikult öeldes jäämurdjaks.
Kaas ja Jermalavičius toovad välja, et ainuüksi 2011. aastal andis Saksa julgeolekunõukogu pooltuhat luba sõjatehnoloogia Venemaale eksportimiseks.
Analüütikud tunnistavad, et ilmselt tahavad need riigid anda tööd oma sõjatööstuse palgal olevale rahvale. Hoiatavad aga, et pikemas plaanis kaevavad Berliin ja Pariis auku nii endale kui oma liitlastele ning NATO kaitseplaneerijad seisavad silmitsi tugevneva vastasega.