President Viktor Janukovõtši kukutamisest on möödas juba tervelt kuu, Venemaa on jõudnud annekteerida Krimmi, ent jätkuvalt on kadunud 183 inimest, kes rohkemal või vähemal määral on olnud seotud revolutsiooniliste sündmustega.
183 Euromaidaniga seotud inimest on endiselt kadunud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vabatahtlikke koordineeriva liikumise Euromaidan SOS andmetel oli 18. märtsi seisuga teada 119 hukkunu nimed, nende seas on ka 17 politseinikku.
On aga palju neid, kes ei tea oma lähedaste saatusest midagi. Raadio Vaba Euroopa rääkis mitmete endiselt kadunud lähedasi otsivate inimestega.
66-aastane Faina Taran usub, et viimast korda nägi ta oma poega Ivani 20. veebruaril Kiievis puhkenud vägivalda kajastavas teleülekannes. 39-aastane Ivan jäi videole juhuslikult, ent võitles tol hetkel aktivistina eesliinil. Kaks tema kaaslast said kuulitabamuse ning vigastatud Ivan viskus Berkuti võitlejate peale. Ta kadus kilpide ja nuiade alla.
Järgmisel päeval helistas Fainale üks poja sõber, kes kinnitas: «Su poeg on kadunud. Berkut sai ta kätte.» Faina silmisse tulevad seda meenutades pisarad. Pärast seda pole mitte keegi tema poega rohkem näinud ja naine hoolitseb tema kolme lapse eest.
Euromaidani aktivistid otsivad endiselt Ivani ja veel 182 inimest, kes kadusid kaoses ja lahingutes. Suur number viitab ilmselt otseselt ühele – praegu kinnitatud 120 ei ole hukkunute lõplik hulk ka siis, kui Krimmis enam midagi ei juhtu. On ebaselge, kas keegi kunagi saab teada, mis juhtus kadunutega.
Faina kardab, et ka Ivan on surnud, ent ei saa selles endiselt kindel olla. «Ma ei tea, kust otsida ja mida loota, ma ei tea mida teha,» räägib naine, kurvastades, et puudub isegi hauakoht, kus käia.
Kiievi Maidanil – Iseseisvuse väljakul on endiselt hulgaliselt lilli ja austusavaldusi hukkunutele ja kadunutele. Ivan Taran on vaid üks kümnetest, kelle saatuse kohal ripub küsimärk. Hukkunute ja kadunute hulk ei lasknud meeleavaldajatel ka mitte Janukovõtši lahkumise üle kuigi palju rõõmustada.
Euromaidan SOS on meeleavalduste algusest saadik registreerinud kokku 700 kadumisjuhtumit – paljud on siiski üles leitud, ent kadunud inimestest teatatakse endiselt.
Faktide puudumisel kerkivad mitmed erinevad hirmsad teooriad. Maidani telkides räägiti, et paljud põlesid surnuks Iseseisvuse väljaku ääres Kaubandusliidu hoones. Kahtlustatakse ka inimrööve, tapmisi ja inimeste maiste jäänuste peitmist.
Euromaidan SOSi aktivist Nazari Bojarski kinnitusel on ühingule teada viis tules hukkunud inimest, ent süngemate kuulujuttude toetamiseks sealt tõendeid ei leitud. Bojarski hellitab siiski lootust, et inimesed võivad elusana välja ilmuda ja meenutab, jaanuaris välja ilmunud aktivisti Dimitro Bulatovi juhtumit. Bulatov oli kaheksa päeva kadunud ja teda piinati jõhkralt, ent ta pääses eluga.
Kardetakse ka, et kui Ukraina ida- ja lõunaosas muutuvad olud veelgi keerulisemaks, hakkab veel rohkem inimesi kaduma. 16. märtsil teatas Krimmi poolsaare Kreeka õigeusu kirik, et kadunud on kolm nende preestrit. Preestrid tulid küll hiljem elusana tagasi, ent surnuna ja ilmsete piinamisjälgedega leiti üks krimmitatarlane.
Bojarski sõnul võib eristada mitmeid erinevaid kadumiskategooriaid. Mõned inimesed läksid arreteerimishirmus ise põranda alla, teised kadusid, sest vajasid ravi, ei julgenud minna haiglasse ja otsisid abi mõnest peidetumast paigast, on neidki, kes ise ei teadnud, et neid peetakse kadunuteks ning naasid kellelegi teada andmata oma igapäevase elu juurde. Väga väike osa kõikidest kadunutest on otseselt need inimesed, kes jäid kadunuks Maidanil. Meeleavaldustega seotud on siiski suurem osa kadumistest.
38-aastane juuksur Svetlana Belusova räägib, et viimane kord, kui ta kuulis oma nõbust Andreid Samoilenkost, oli päeval, mil ta teatas, et ühineb meeleavaldajatega. 52-aastane Andrei oli õpetaja Kiievis. Svetlana sõnul jättis ta isegi oma passi koju ning pärast seda päeva pole ta isegi kordagi helistanud. Naine kinnitab, et see ei olnud sugugi tema tavaline käitumine.