Biokütuseid kiideti kümmekond aastat tagasi kui keskkonnasõbralikku võimalust fossiilkütustest pääsemiseks, need pidid aitama võidelda kliimamuutustega ja suurendama energiasõltumatust. Tooraineks on ju taimed, taimed aga seovad süsihappegaasi, järelikult tasakaalustab tooraine ise ära kasvuhoonegaasid, mis hiljem kütust põletades õhku paisatakse. Tegelik tootmine muidugi nii ilus ja lihtne ei ole.
Tansaanias tähendas biokütustele orienteerumine hulga uute välisinvestorite sissevoolu, kes tegelesid seni suures mahus tundmatu valdkonnaga.
Näiteks saabus Tansaaniasse 2009. aastal väga ambitsioonikalt Briti biokütuste tootja Sun Biofuels, kes omandas 8200 hektari suuruse maa-ala Kisarawe piirkonnas, puudutades sedasi 11 küla elu. Kohalikud aga polnud toimuma hakkavast kuigi informeeritud ning paljud neist lootsid töökohtadele ja muudele hüvedele – firma lubas hakata ehitama teedevõrku, koole ja haiglaid. Siinkohal tuleb mängu ka Tansaania valitsuse korrumpeeritus ja suutmatus.
Kompensatsiooni maa kaotamise eest said vaid need, kes jaksasid ja said lubada endile selle eest põhjalikult võitlemist. Kusjuures, peale ligipääsu veele ja muudele ressurssidele kaotasid paljud õiguse külastada oma perekonna hauaplatse – ka need jäid maale, mis nüüd kuulus Sun Biofuelsi käsutusse.
Jatropat kasvatanud Sun Biofuels ei tulnud enda majandamisega toime – 2011. aastal võttis küll firma üle uus omanik, ent lubatud hüved jäid kohaliku kogukonna jaoks saabumata. Koole ei ehitatud, istandused suleti ja töö kaotasid ka need, kellel oli õnnestunud see firmalt saada. Sealjuures kulutasid need viimasedki pidevalt 90 protsenti palgast toidule.
Uusi investoreid ei leitud ning tööd said hiigelmaa-alal esialgu vaid valvurid, kes sel silma peal pidid hoidma. Abiorganisatsioonide toel õnnestus kohalikul kogukonnal 2012. aastal lõpuks siiski saada tagasi õigus kasutada hõivatud maa-alal paiknevaid kaeve ja külastada esivanemate haudu, ent muuks nad maad siiani kasutada ei saa.
Maa hõivamise süüdistused pole aga jäänud sugugi vaid biokütuste buumi algusaegadesse. Möödunud aastal süüdistasid Bagamoyo piirkonna talunikud Rootsi päritolu Eco Energyt 600 perekonna elupaikade hõivamises. Valitsuse ja firma sõnul renditi aga seaduslikult maad, mida pole 1990. aastate algusest saadik kasutatud. Sel aastal investeeris firma aga 500 miljonit dollarit suhkruroo istanduse arendamisse ning toorainest suhkru ja etanooli tootmisesse.
Tansaania kohalikud võimud väidavad, et ei olnud buumi puhkedes valmis investorite ülevoolava huviga tegelemiseks ja senitundmatu majandussektori arendamiseks.
Biokütuste tootmise negatiivsest mõjust seal avaldas möödunud aastal põhjaliku raporti Jasper van Teeffelen Hollandi Evert Vermeeri fondist, mis tegelebki nii arenguabi kui ka õiglase poliitika teemadega, st muu hulgas ELi poliitikate kitsaskohtadega, mis arengumaade tegelikku abistamist pärsivad.
Ei valitsusorganid ega Tansaaniasse laienenud firmad ei osanud – ega näinud sageli ka vaeva – võtta arvesse kohaliku elanikkonna huve ja tooraine kasvatamise mõju neile, leitakse raportis. Teeffeleni hinnangul võinuks mõningaid negatiivseid mõjusid ka ennetada, juhul kui Tansaaniasse suundunud firmad oleks käitunud vastutustundlikumalt – selleks peaks raporti hinnangul kohustama neid aga Euroopa Liit.
Läbikukkunud projekt
Raport leiab, et just ELi ambitsioon kasutada enam biokütuseid oli see, mille tõttu nende kasvatamine Tansaanias laiemalt levima hakkas, sellele lisandus 2005. aastal investeerimispanga Goldman Sach soovituste najal väga võimalusterohkeks tooraineks tunnistatud jatropataime kasvatamise buum.
Söögiks kõlbmatu taim, mida selle peale suurtele maa-aladele kasvama pandi, osutus aga pettumuseks – vähenõudlik taim vajab korraliku saagi andmiseks siiski ka korralikke kasvutingimusi. Omad piirangud seadis ka globaalne majanduskriis.
Paljud Euroopa biokütuste firmad läksid peagi pankrotti ning jätsid kohalikud sootuks tööta ja maa omanikuta – rendilepingud tehti sageli pikaks ajaks ning firma pankrotistumise järel maad kohalikele tagasi ei antud.
Raporti kokkuvõte on lihtne ja karm: biokütuste poliitika on selges vastuolus ELi arenguabieesmärkidega. See pärsib õigusi maale ja toidule ning takistab seega suureks sihiks seatud võitlust vaesusega. ELi energiapoliitika suhted keskkonna- ja arenguabi poliitikatega ei räägi sugugi sidusalt töötavast süsteemist.
Biokütuste valmistamisel kasutatakse nii toidukultuure endid kui ka söögikõlbmatuid taimi, mida kasvatatakse seal, kust muidu võiks süüa saada nii inimesed kui ka loomad. Kuid nõudlus toiduainete ja loomasööda järele ei kahane ning selline olukord viib omakorda metsade langetamise ja suuremate heitkoguste ning toidu hinna tõusuni.
Juba 2003. aastal võeti vastu biokütuste direktiiv, mis seadis sihiks 2010. aastaks 5,75 protsendi Euroopa transpordikütuse tootmise biokütustest ja teistest taastuvenergiaallikatest. 2009. aastal vastu võetud ELi taastuvenergia direktiiv nõuab, et 2020. aastaks pärineks kõigis liikmesriikides kümme protsenti transpordikütusest biokütusest ja teistest taastuvenergiaallikatest, ning püüab enam arvesse võtta ka biokütuste jätkusuutlikku tootmist, seades piirangud näiteks sellele, millist maad võib kasutada.
Direktiiv ei aita
Direktiiv ütleb, et biokütuste tootmiseks ei ole lubatud maha raiuda metsi ega võtta kasutusele rabasid, soid ja muid suure bioloogilise mitmekesisusega alasid. See ei kaotanud aga maakasutuse kaudse muutusega seotud probleeme.
Biokütuse tootja võib küll võtta kasutusele ala, mis oli juba enne põllumaa, ent kui selle võrra väheneb toidu või loomasööda tootmine, tuleb põllumeestel laieneda seni kasutamata aladele.
Niisiis jääb metsade raiumine küll kellegi teise teha, ent põhjustajaks võib olla just nimelt biokütuse tootja, direktiiv aga kukub kohaliku keskkonna kaitsmisel läbi.
Arengumaade looduskeskkond võib siinkohal kannatajaks olla ka siis, kui biokütuse tootmine toimub Euroopa põllumaal. Sel juhul rahuldatakse vajadus kohapeal tootmata jäänud toiduainete järele impordiga kolmandatest riikidest, suurendades vajadust sealset põllumaad laiendada.
Ajakirjaniku sõitu Tansaaniasse rahastas Arengukoostöö Ümarlaua vahendusel Euroopa Komisjon.
Euroopa Liit asub biokütuste poliitikat üle vaatama
Möödunud kuul jõudis Euroopa Liidu alaliste saadikute komitee kokkuleppele toidutoorainest biokütuste tootmise vähendamises.
Sihiks seatakse toidutoorainest valmistatava transpordikütuse osakaalu vähendamine seitsmele protsendile. Sellele lisandus mittesiduva nõudena ettepanek tõsta teise põlvkonna biokütuste osakaal 0,5 protsendini transpordikütusest.
Heakskiidu peavad ettepanekule andma aga veel nii ELi ministrid kui ka peagi ametisse asuv uus europarlamendi koosseis.
Keskkonna- ja arenguabiorganisatsioonide sõnul on toidukultuuridest toodetavate esimese põlvkonna biokütuste piiramine vaid väike samm ja neile valmistab endiselt muret Euroopa lõppematu nõudlus põllumaa järele. «Euroopa janu biokütuste järele kasvatab nälga, maa hõivamist ja metsamassiivide vähenemist arengumaades,» selgitas Reutersile Oxfami ELi biokütuste ekspert Marc Olivier Herman.
Bioetanooli tootjate ühendus EPURE teatas aga, et biokütused võiksid siiski endiselt olla selleks vahendiks, mis aitab vähendada ELi sõltuvust imporditud naftast ja gaasist – küsimus, mis on tõusnud taas eriti teravalt päevakorrale seoses Krimmi annekteerimise ja Venemaa tegevusega Ida-Ukrainas.
«ELil on aeg kaardid lauale panna: kas me tahame jääda sõltuvaks reostavatest fossiilkütustest või tahame kasutada innovaatiliste biokütuse tootmise tehnoloogiate potentsiaali?» teatas ühendus Leaders of Sustainable Biofuels.
Juba 2012. aastal ELile esitatud ettepanekute hulka kuulub soovitus vähendada põllumaadel kasvatatud toorainest toodetud biokütuse osakaalu taastuvenergiaallikate seas viiele protsendile, samuti soovitati luua stiimulid selliste biokütuste tootmiseks, mis ei tekita lisa nõudlust maa järele.
Uue põlvkonna biokütused, mida valmistatakse näiteks jäätmetest või vetikatest, ei tekita selliseid küsimusi nagu põllumaadel kultiveeritavast toorainest valmistatavad esimese põlvkonna biokütused, ent vajavad rohkem investeeringuid. Uute õigusaktide vastuvõtmist on takistanud aga eriarvamused nõukogus ja parlamendis.