Kesk-Aafrika Vabariigi presidendipalee on kaunis tagasihoidlik madal valge hoone, mille ees laiub suur parkimisplatsi-laadne väljak siniseservalise basseiniga keskel. Maja ees seisavad Prantsuse sõdurid, sees turvavad veebruaris ametisse pandud üleminekupresidenti Catherine Samba-Panzat Aafrika Liidu – konkreetsemalt Rwanda – sõdurid.
Juba ainuüksi presidendi julgestamise korraldus iseloomustab kaunis hästi seda, mis seisus on riigi enda armee. Otse öeldes: seda pea polegi. Samuti kehtib KAVile rahvusvaheline relvamüügi embargo – ka politseile ja sõjaväele relvade ostmiseks –, sest seal ringleb niigi kõvasti rohkem relvi kui vaja. Sestap korraldavadki isegi riigipea lähimatki kaitset võõrsõdurid.
Teisest küljest ei paista president end ohustatuna tundvat – maja ümber on vaid üks aed ning Eesti kaitseministri Sven Mikseri delegatsiooni saabudes võtavad valvajad oma tööd üsna rahulikult. Fakt, et KAVi presidendil on rõõm loovutada terve tund Eesti kaitseministri võõrustamiseks, on Eesti seisukohast küll uhke, kuid üldplaanis ka veidi kurb märk. Umbes samamoodi nagu seal praegu käivat ELi rahuvalvemissiooni käsitlev Wikipedia artikkel, milles märgitakse, et esialgne jõud moodustus Prantsuse ja Eesti sõdureist.
Sest see peegeldab halastamatult, kui väike on lääne huvi selle kõigi rahvusvaheliste kriteeriumite järgi viimases hädas olijaks tunnistatud riigi vastu. Samal ajal, kui näiteks Afganistan on aastaid supelnud aina saabuvate presidentide, pea-, kaitse- ja välisministrite tähelepanus, on KAVi ka pärast ELi ja ÜRO missioonide algatamist harva sattunud kedagi peale Prantsuse presidendi ja ministrite.
Kui presidendiloss ise on tagasihoidlik ja otse peaukse kõrval asuva käimla loputuskastile asetatud sinisetriibuline teekann veega omal moel humoorikas, siis president Samba-Panza on vähemalt väliselt imposantne daam. «Tere tulemast Kesk-Aafrika Vabariiki,» teatab värvirohkuselt isegi KAVi lippu ületavas kleidis riigipea särava naeratusega Eesti ministrile.
Kui Mikser pärast kolmapäevast kohtumist hoonest väljub, ootavad teda ka kohalikud ajakirjanikud. «Kas te arutasite presidendiga ka Eesti üksuse suurendamist?» küsib telereporter otse küsimuse, mida Eesti minister kuulis oma eile lõppenud visiidi käigus ka KAVi riigi esindajailt väga mitu korda.
«Eesti oli üks esimesi riike, kes võttis vastu otsuse lähetada oma kaitseväelased ELi missioonile. Me oleme väike riik, meil on kõigest 1,3 miljonit elanikku ja meie umbes 50 kaitseväelase suurune kontingent on meie suurust arvestades päris märkimisväärne,» alustab Mikser diplomaatilist vastust.
«Eesti parlament on andnud mandaadi üheks neljakuuliseks rotatsiooniks ELi missioonile,» jätkab Mikser. «ELi missiooni tähtajaks on kuus kuud täisvõimsuse saavutamisest ehk see ELi missioon saab läbi detsembri keskel. Sellele järgneb kõigi eelduste kohaselt ÜRO missioon.»
«Proua president tõesti avaldas soovi näha eestlasi ÜRO missioonil,» möönab ta lõpuks. «Selle soovi ma võtan ka kodumaale kaasa, me arutame seda valitsuses, aga otsus vägede lähetamise kohta on parlamendi käes.»
Mikser meenutab veel korra meie riigi väiksust ja ressursside piiratust ja lõpetab siis oma vastuse sõnadega: «Seda, et Eesti osaleks ÜRO missioonil, ei saa kindlasti välistada, aga täna on midagi selle kohta veel vara öelda.»
Eesti kaitseministri visiidi teine päev algab teatega, et tema kohtumine KAVi sisejulgeoleku ministri Denis Wangao Kizimaletiga on edasi lükatud. Samal põhjusel on lipp igal pool Banguis pooles vardas. Nädala alguses Bambaris toimunud rünnaku tõttu, milles sai surma 26 ja vigastada 35 Püha Joosepi kirikus varju otsinud inimest, on riigis välja kuulutatud lein.
Üsna pea saabub aga teade, et Kizimalet on nõupidamiselt naasnud ja valmis Eesti ministrit võõrustama. Ja nii nagu presidendilossis, paistab ka sisejulgeolekuministeeriumis vähemalt nende personaalne julgeolek ja väline uhkus olevat suhteliselt teisejärgulised mured.Kuigi uksel on ka justkui mingi valve, sammub Eesti pressiohvitser, relv vööl, neist muretult mööda ja jõuab peaaegu ministriga samasse ruumi, enne kui sinises politseivormis daam ta nina ees ukse suleb ja ta niimoodi peatab.
Väljas oodanud Eesti sõdurite kirjeldustest selgub hiljem, et ilmselt tegeletakse samas majas ka sisejulgeoleku madalamate tasemetega. Nimelt on nemad tunnistajaks, kui samasse kohta toimetatakse kolm granaatidega tabatud meest. Korrakaitsjad sisenevad samasse majja nii kinnipeetute kui ka kättesaadud granaatidega.
Minister Kizimalet jätab aga otsekohese mulje. «Tööd jätkub siin riigis kõigile. Siin on väga palju maad, mis vajab harimist,» sedastab ta kohtumisel Eesti delegatsiooniga. Kizimalet meenutab, kuidas ta avaliku halduse ministrina sai saudidelt pakkumise saata nende juurde tööle 3000 ehitajat, kuid ei suutnud leida terve riigi peale kümmetki sobivat meest.
Edasi osutab ta kohtumisruumi lihtsatest valgetest kahhelplaatidest põrandale. «Isegi põrandaplaate on terve riigi peale võimelised panema umbes viis inimest,» ütleb ta. «Me toome selleks Angolast töölisi sisse.»
«Ka see, kui meil aidataks inimesi harida, et nood suudaksid teha ja maha panna põrandaplaate, oleks suur võit,» esitab ta tagasihoidliku unistuse. «Tõenäoliselt oleks neil, kes seisavad praegu relvadega tänavanurkadel, rohkem kasu sellest, kui nad oskaksid mõnd konkreetset tööd ja saaksid sellega midagi ära teha.»
KAVi kaitseministeeriumi sissesõidul on uhke väravarajatis, kuid väravat ennast ees ei ole – teetõkiseks on madal kett, mis oodatud külaliste saabudes maha lastakse ja nende lahkudes uuesti üles pingutatakse.
Kollaste kardinatega veidi ülemöbleeritud ruum, kus kaitseminister Thomas Theophie Tchimangua Eesti kolleegi võõrustab, näeb välja nagu paneel-elamupensionäri elutuba. Tchimangua näikse jagavat sisejulgeolekuga tegeleva kolleegi arusaama KAVi hädade juurtest.
«Meie riigil on palju ressursse, aga ta on vaene. Olen sündinud piirkonnas, kus leidub teemante. Kui meil on teemandid, siis miks me peaksime olema vaesed?» pärib Tchimangua.
Eelmine minister on juhtinud tähelepanu muuseas ka sellele, et kui KAVis leidub teemante ja ametlikult on teemanditootmine nullilähedane, siis millegipärast tegutseb teatud naaberriikides – kelle loodusrikkuste hulka teemandid ei kuulu – hulgaliselt nende kalliskivide kokkuostjaid.
Nagu Tchimangua jutust selgub, tuleb üle piiri KAVi üht-teist ka tagasi. Kongo ja Kamerun on tema kinnitusel head naabrid, Lõuna-Sudaan ja Tšaad aga «varustavad» KAVi järjepidevalt valitsusvastaste võitlejatega.
«80 protsenti valitsusvastastest võitlejatest on pärit Tšaadist,» väidab Tchimangua. «Enamik neist on Darfurist. Te teate, mis olukord seal on. Sealt tuleb palju lapssõdureid, kes on sündinud ja kasvanud sõjas, nad kasutavad narkootikume, pole kunagi koolis käinud. Ka Pärsia lahe riigid toetavad mässulisi.»
Tchimangua väitel tekkisid esimesed seekordse konflikti sädemed just naftamaardlate pinnalt, kui KAVi saabusid hiinlased ja indialased, kes asusid seda nende riigi loodusvara ekspluateerima.
«Kriisi põhjused on liiga sügavad,» tunnistab Tchimangua. Kui Mikser pärib, milles võiks olla lahendus, arvab tema KAVi kolleeg, et vaja oleks tugevat armeed ja tugevat liidrit, kes paneks paika kõik, kes tahavad nende riigi ressursse kuidagi valesti kasutada.