Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kõik on kutsutud, peale Putini

Väike NATO tippkohtumise sõnastik

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Eile keskhommikul tegid neli Eesti, Läti ja Leedu õhuruumi valvanud Taani hävitajat F-16 hüvastijätulennu üle Tallinna. | FOTO: Erik Prozes

Neljapäeval ja reedel Suurbritannias Walesis aset leidval kokkusaamisel on keskseks teemaks Ukraina sündmuste mõju NATO riikide julgeolekule.

Kuigi kollektiivkaitse ja NATO enda julgeolek on võtnud varem planeeritud ISAFi missiooni lõpetamise asemel Walesi tippkohtumisel keskse koha, on Afganistanist alliansile siiski kasu – see andis läänele suurepärase ettekäände kutsuda enamiku Venemaa naaberriike Putini-vabale nõupidamisele. Siinkohal on ära toodud ABC põhilistest Cardiffis ja Newportis jutuks tulevatest teemadest.

A

Afganistan. Afganistanis pole siiani kokku lepitud, kes võitis kevadised presidendivalimised ja pärib Hamid Karzai mantli. Seetõttu pole ka ikka veel selge, kas tänavu 31. detsembril lõppeva Rahvusvaheliste Julgeolekuabijõudude (ISAFi) missiooni järel algab ka NATO jätkuoperatsioon Resolute Support.

NATO-l on vajaminevad plaanid valmis. Ühtlasi on mõlemad võimalikud Afganistani presidendivalimiste võitjad väljendanud valmisolekut allkirjastada lääne sõdurite jätkamiseks vajalikud paberid. Kuid kuni kestab segadus küsimuses, kes on president, kes allkirja annab, ei tule Kabulist ka vajaminevat paberit.

Näib, et Kabul kaotab rohkem kui NATO. Kuigi afgaani ajakirjanikke ja diplomaate tuuakse abiprogrammidega jätkuvalt Euroopasse ja Ameerika Ühendriikidesse n-ö elu vaatama, on lääne tähelepanu Ukraina sündmuste järel juba pöördunud omaenese julgeoleku juurde.

Kui Resolute Supporti ei tule, jääb Afganistan ilma suurest osast neile juba paljude maade järgmiste aastate riigieelarvetes mõtteliselt eraldatud abist: mitte ainult ei jää laekumata raha nende armee ja politsei palgafondi, vaid puuduliku julgeoleku pärast ei riski seal jätkata ka pealtnäha NATOga üldse mitte seotud humanitaarorganisatsioonid.

13 sõja-aasta jooksul on Afganistanis elu jätnud 3468 ISAFi operatsioonil osalenud sõdurit, nende seas üheksa eestlast. Vigastatuid on mitu korda rohkem. Langenutele, vigastatutele, nende lähedastele ning kõigile NATO operatsioonides osalejatele ja nende peredele avaldab austust ka üks Walesi tippkohtumise lõppdokumente.

Samas möönavad alliansi kindralid ka seda, et NATO liikmesriikide sõjaväed pole olnud kunagi nii hästi kokku harjutanud kui pärast Afganistani sõda. Eestlane või prantslane, poolakas või portugallane – kui sa räägid kutselise kaitseväelasega, siis suure tõenäosusega on üks olulisi osasid tema kui sõduri kujunemisloost rotatsioon või kaks või kolm Afganistanis. Lisaks andis ÜRO mandaadiga peetud Afganistani sõda Põhja-Atlandi liidule võimaluse leida samasuguse mõtteviisiga riike Vaikse ookeani äärest ja sõlmida nendega tugevamad sidemed kui kunagi varem.

Samas on oluline märkida, et Resolute Support pole veel jäänud toimumata. Ning kuigi Eesti jaoks on ISAF läbi, teenib sellel operatsioonil veel praegugi 44 300 NATO sõdurit.

D

Debütant. Vene agressioon Ukrainas on Moskva enda retoorika järgi osaliselt tingitud sellest, et nad ei taha ­NATO mõjuvõimu laienemist oma naabruses. Vähemalt mõnel juhul paistab nende praegune käitumine täiesti kontraproduktiivsena.

NATO-Ukraina Komisjoni kaudu on Kiiev 1997. aastast kõigi oma presidentide juhtimisel alliansiga koostööd teinud. Alliansi liikmeks astumine oli aga tänavuseni teema, mida rahva eeldatava vastuseisu tõttu üldiselt eriti jutuks võetud pole. Möödunud nädalal teatas peaminister Arseni Jatsenjuk, et ka nende riik võtab kursi alliansi liikmesusele.

Hädas ukrainlastest kõvasti suurem üllataja on Walesis aga Moldova – põliselt NATO-leige riik. Ülemöödunud kuul rabas Chișinău väga sihipärase ja avaliku teatega, et läkitab esindaja oma kõigi aegade esimesele NATO tippkohtumisele. Ametliku võimaluse Walesi sõita annab Moldova delegatsioonile Afganistan – nad on osalenud ISAFi missioonil ning saavad istuda ühes lauas koos 28 NATO ja 24 alliansivälise Afganistanis sõdinud riigiga.

G

Gruusia. Kuigi NATO-Gruusia Komisjoni formaadis Thbilisi sel korral eritähelepanu ei saa, on nende esindaja oodatud rohkematele kohtumistele kui ükski teine neljast alliansi kandidaatriigist. Lisaks kandidaatide ja Afganistanis võidelnud riikide kohtumisele on nende esindaja kutsutud ka esimeste NATO süvendatud koostöö programmi riikide sekka.

Praegu ei paista, et Thbilisile antaks Walesis NATO-liikmesuse tegevuskava ehk MAP, mis pärast seda, kui grusiinid sellest 2008. aastal Bukarestis ilma jäeti, varasemast kõvasti maagilisema kõla on omandanud. Samas ei ole sisuliselt väga palju vahet, kas Gruusia arendab oma kaitseväge ja ühiskonda NATO-kõlblikuks ülemüstifitseeritud MAPi või neile praegu pakutava iga-aastase riikliku aastaprogrammi ehk ANPi alusel. Kummagi saamine pole allianssi pääsemise eeltingimus.

J

Jordaania. Lubab Walesis hakata osalema NATO süvendatud koostöö programmis. Sama uue algatusega liituvad ka Austraalia, Gruusia, Soome ja Rootsi.

Tänu põhjanaabrite NATO-teemast tavapäraselt ülierutunud meediale ja sellele omakorda järgnenud tavapäraste mõõdukalt terroriseerivate – stiilis «Soome ei tohi iial NATOsse minna» – avaldustele Venemaalt on sellest Eestiski põhjalikult juttu olnud. Samas pole päris selge, mida see programm sisuliselt tähendab.

Võimalike süvendatud koostöö variantidena on välja pakutud näiteks nende riikide eelisjärjekorras õppustele kutsumist, teistest avatumat infovahetust, varajast kaasamist operatsioonide planeerimisse ning isegi ameteid ­NATO struktuuris.

Arvestades, kuivõrd üksteisest erinev on juba süvendatud koostöö programmi algviisik, ei saa seal ilmselt olema mingit ühtse mõõduga tegutsemist. Pigem on tegu lihtsalt NATO rahupartnerlusprogrammi kõrgema tasemega, mis paneb kutsutud end uhkemalt tundma ning on vähemalt praeguses faasis suur «aitäh» eriti suure kaaspanuse eest Afganistanis. Tulevikus võib kutsutuid olla teisigi – näiteks Jaapan või Ukraina.

K

Küberkaitse. Eesti ja NATO esindaja sõlmivad Walesis vastastikuse mõistmise memorandumi. See pealtnäha abstraktne dokument tõotab Eestile praktilist kasu. Nimelt, kuigi tahtjaid oli teisigi, õnnestus Eestil endale napsata NATO küberkaitselabor, mis rajatakse siinse küberkaitselabori baasile.

Küberkaitse lisatakse kõigile NATO õppustele. See tähendab, et allianss mitte ainult ei investeeri Tallinna, vaid Eesti kätt on edaspidi tunda iga ­NATO harjutuse juures.

M

Makedoonia. NATO tunnistas nad liitumiskõlblikuks kuus aastat tagasi. Allianssi kuuluv Kreeka vetostab nende vastuvõttu nimevaidluse tõttu täie jõuga edasi ja majanduskriis on Ateena kiusu väikese slaavi naabri vastu vaid suurendanud. Sestap pääsebki Skopje esindaja tippkohtumisel kandidaatriikide üritustele vaid Bosnia, Gruusia ja Montenegro seltsis. Üks kolmest riigist, kes palus Eestilt Walesis kahepoolset kohtumist – ilmselt ennekõike just oma õnnetu olukorra meenutamiseks.

N

NATO-Vene aluslepe. Ei saa suurima tõenäosusega mingit tähelepanu. On tõsi, et osa liitlaste hinnangul tuleks dokument lihtsalt prügikasti heita, sest Venemaa on niikuinii seda korduvalt ja mitmekülgselt rikkunud. Samas on siiani jäädud siiski seisukohale, et las see paber jääb – NATO näitab nii Moskvale eeskuju, kuidas kokkuleppeid austatakse.

Et hoolimata Kremli korduvatest vastavasisulistest sooviavaldustest pole kunagi tegelikult paika pandud, kui palju NATO sõdureid nende piiri kõrval on liiga palju, on Brüsselis jõutud ka järeldusele, et praegune idaliitlaste julgestuspakett lepet ei riku.

Kui küsimus on aga Venemaa naaberriikides paiknevates NATO baasides, siis need pole mingi uudis. Iga NATO liikmesriigi sõjaväebaas on NATO baas, kus võivad peatuda nii selle liikme kui ka liitlaste sõdurid. Seega: NATO baasid on Venemaa naabruses muretult tegutsenud juba aastaid.

P

Protsendid. Tippkohtumise lõppdokumentide seas on ka üleatlandiline deklaratsioon, kus liitlased Atlandi ookeani ida- ja läänekaldalt kinnitavad üksteisele kestvat truudust. Muuseas tõotatakse truudust ka kriteeriumile panustada vähemalt kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust riigikaitsele.

Praegu täidab kahe protsendi reeglit 28 liitlasest vaid neli: Eesti, Kreeka, USA ja Ühendkuningriik. Võib arvata, kummale poole jääb see nelik tippkohtumise eelõhtul vaidluses, kas deklaratsiooni tuleks panna lubadus, et kõik liikmed hakkavad kahe protsendi nõuet täitma lähima kümne aasta jooksul, või siis lubadus, et kõik hakkavad kahe protsendi nõuet täitma millalgi ja kunagi.

Nagu näitavad viimased arvutused, kipuvad riigid, kes kulutavad vähem, kulutama ka asjadele, mis otseselt alliansi kaitsevõimet ei suurenda. Kui raha on vähe, kipub see ära kuluma vältimatule – struktuuri mingisuguselegi ülalhoidmisele ja näiteks erusõjaväelastele pensionite maksmiseks – ning edasine elujõud investeeringute ja operatsioonivõimekuse vallas kipub hooletusse jääma.

Ajakirja Jane’s Defence Weekly andmeil kuulub aastatel 2012–2014 20st maailma kõige kiiremini kahanenud kaitse-eelarvest 13 NATO riikidele. Alliansi kõrval paiknev Venemaa tõusis juba tunamullu maailma suuruselt kolmandaks kaitsekulutajaks ja peaks praeguste prognooside järgi olema peagi maailma kõige kiiremas tempos kasvava kaitse-eelarvega maa.

R

RAP. NATO jaoks pole see mitte muusikažanr, vaid lühend sõnadest rapid action plan ehk kiirreageerimisplaan – kava, mis peaks tagama hätta sattuvale liitlasele võimalikult kiiresti appi jõudmise.

Kuigi vaevalt see Kremlil nii plaanis oli, suutsid nad oma eriti tigedaks muutunud palge paljastada just parajalt nii palju kuid enne tippkohtumist, et allianss sai muutunud julgeolekukeskkonna põhjalikult ette võtta. Sestap saab algsete kavade järgi suuresti Afganistanile mõeldud Walesis heakskiidu mitu olulist kollektiivkaitset puudutavat algatust.

Pärast aastaid mõlgutamisi pannakse näiteks lõpuks tõesti alus kiirreageerimisjõudude sees nn väga kõrge valmisolekuga väekoondisele. See tähendab, et lisaks tõenäoliselt samuti tugevdatavatele tavalistele kiirreageerimisjõududele saab alliansi Euroopa vägede ülemjuhataja käsutuses iga kell olema brigaad, kelle ta võib igal vajalikul hetkel 48 või 72 tunniga saata just sinna NATO otsa, kuhu tahab. Mingit väeloomet, liikmesriikidelt eraldi panuste ja heakskiidu küsimist sellele ei eelneks – valmisolekus riigid on juba ette andnud oma nõusoleku ülemjuhataja käsku täita.

S

«-Stanid». Lisaks NATO-välistele Venemaa Euroopa naabritele, kellest enamiku soovi Walesi tippkohtumisel osaleda on Kremli viimase aja teod ilmselgelt suurendanud, on Cardiffis platsis ka suurem osa nende kõhu alla jäävaid Kesk-Aasia riike.

Kutsutud kui «Afganistani piirkonna riigid», on Brüsseli kutsekaardile «jah» öelnud Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Usbekistan ja Pakistan. Naabrid Armeenia ja Aserbaidžaan saadavad oma esindaja kui ISAFi panustajariigid.

T

Turvapakett. Justkui kartusest midagi ära sõnada on idaliitlaste kaitseametnikud tippkohtumise eel üsna napisõnalised. Ometigi näib alates Ukraina sündmuste lahtirullumisest alliansilt üsna kiirelt uusi toetusmeetmeid saanud Baltimaadel, Poolal ja Rumeenial olevat vähemalt see kindlus, et praegu ainult selle aasta lõpuni kestvaid meetmeid pikendatakse määramata ajaks.

See tähendab, et paralleelselt ja varasemaga võrreldes tugevdatult nii Zokniaist kui ka Ämarist käiv Baltimaade õhuturve jääb kindlasti. Nagu jäävad ka Baltimaadesse ja Poolasse saadetud Ameerika jalaväekompaniid.

Kindel paistab olevat ka see, et Eestile lähimast NATO väekoondisest – Poolas Szczecinis paiknevast Kirdekorpusest – saab artiklile viis pühendatud korpus ja sellele antakse lisaressursse.

U

Ukraina. NATO tunnistas juba möödunud nädalal, et Ukrainasse on tunginud üle tuhande Vene sõjaväelase ja lisaks neile passib veel vähemalt 20 000 Vene vormikandjat otse piiri teisel poolel. President Petro Porošenko saab oma muredest alliansi valitsusjuhtidele ja riigipeadele rääkida kohe tippkohtumise avapäeval peetaval NATO-Ukraina Komisjoni arutelul.

Möödunud nädalavahetusel Euroopa Liidu tippkohtumise eel Brüsselisse kutsutud Porošenko avaldas seal lootust, et alliansi riigid lubavad Walesis tema riigile relvaabi. Otsest rahalist abi saab NATO Ukraina kaitsejõududele anda nelja nende jaoks rajatud usaldusrahastu kaudu. Lisaks kutsutakse kõiki liitlasriike üles andma oma otsepanust hätta sattunud ukrainlaste toetuseks.

Eesti, kelle jaoks oli Ukraina tähtis abistamise sihtriik juba enne konflikti puhkemist, kulutab mitmesuguste kahepoolsete projektide raames tänavu ukrainlaste toetuseks 680 000 eurot. Selle eest antakse nii toiduabi ja ravimeid kui ka korraldatakse näiteks maksukuritegude uurimise projekti. Praeguseks on valitsuses langetatud ka otsus, et lisaks kahepoolsetele toetusprojektidele annab Eesti raha Ukraina kaitsejõudude tarbeks loodud NATO usaldusrahastutesse. Eile õhtuks polnud veel selge täpne summa ega ka see, kas panus tehakse teatavaks juba Walesis.

Ukraina on koos Afganistaniga üks neist kahest riigist, kellele pühendatakse omaette üks Walesi tippkohtumise avalikest lõppdokumentidest. Selles resolutsioonis mõistetakse Venemaa kindlasti tõsiselt hukka nii sissetungi kui ka valitsusvastaste toetamise eest. Samuti pole kahtlust, et meenutatakse juulis Ida-Ukraina kohal venemeelsete jõudude poolt alla tulistatud Malaysia Airlinesi reisilennukit. NATO liikmesriik Holland pole saanud kodumaale omastele matmiseks tuua sugugi mitte kõiki seal võika lõpu leidnud kodanikke. Samuti pole siiani võimalikuks saanud MH17 katastroofi asjaolude korralik uurimine.

V

Venemaa. Helgematel aastatel on Vene riigipäid tõepoolest NATO tippkohtumistele kutsutud. Näiteks Vladimir Putin andis kaunis pahura pressikonverentsi 2008. aastal Bukarestis, kui oli ebameeldiva üllatusena leidnud ürituse lõppdeklaratsioonist alliansi lubaduse võtta ühel heal päeval liikmeks nii Gruusia kui ka Ukraina. Märksa helgemal toonil esines 2010. aastal Lissabonis Dmitri Medvedev, tema jutust võinuks jääda suisa mulje, et raketikilpi asuvad NATO ja Venemaa tegema koos.

Sel korral pole aga keegi Kremlile kutset saatnud. Seoses Venemaa käitumisega Ukrainas on külmutatud sama hästi kui kogu suhtlus Moskva ja Brüsseli vahel. Kui venelastel on NATO-le midagi öelda, saavad nad seda teha suursaadiku vahendusel. Selles valguses tuleks vaadelda ka lähipäevil tõenäoliselt Vene meediasse ilmuvaid uudiseid, kuidas Walesi «otsustati» mitte minna.

Tippkohtumise tutvustuses on alajaotuse «NATO-Vene suhted» alla kirjutatud üsna lakooniline selgitus: «2014. aasta 1. aprillil mõistsid NATO välisministrid hukka Venemaa ebaseadusliku sõjalise interventsiooni Ukrainasse ning Venemaa-poolse Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse rikkumise. NATO ei tunnusta Venemaa illegaalset ja õigusvastast katset annekteerida Krimm.»

Ü

Ühendatud ekspeditsiooniväed. Eesti, Holland, Leedu, Läti, Norra, Suurbritannia ja Taani sõlmivad kokkuleppe, mille järgi moodustavad need riigid omavahel ühendatud ekspeditsiooniväe. Praeguste plaanide järgi tähendab see sagedast üksteise pool õppustel käimist ning seeläbi nii koos tegutsemise kui ka üksteise territooriumitel ja nende kaitseks võitlemise harjutamist.

Leppe allkirjastavad riigid pole teinud saladust, et nende otsus ühistegevust suurendada on seotud julgeolekukeskkonnaga, mis pärast Venemaa agressiivset käitumist Ukrainas on märkimisväärselt muutunud.

Üks sagedamini üksteise juures õppustel käimise kiireid kõrvalprodukte saab olema suurenenud heidutus – liitlaste üksused on lihtsalt puhtfüüsiliselt sagedamini üksteise pinnal kohal. Teisalt lihtsustab selline lepe ka laiemalt Põhja-Atlandi Nõukogul kahtlase olukorra tekkides omavahel konsulteerimata üksteisele abivägede saatmist.

Kuigi algatus saab allkirjad Walesi tippkohtumise ajal ja esialgu vaid NATOsse kuuluvatelt riikidelt, pole rajatav riikidevaheline kiirreageerimisüksus ametlikult alliansiga seotud. Ehk teoorias võiks sellega edaspidi liituda ka NATOsse mittekuuluvaid sarnase maailmavaate ja huvidega riike, näiteks mõni vastne süvendatud koostöö programmi maa.

Praegu on selle ühendatud ekspeditsiooniväega liitumise vastu huvi ilmutanud ka Kanada, kel sarnaselt suurema osaga uue algatuse tuumikgrupist on Lõuna-Afganistanis võitlemise kogemus.

Skeptikud võivad sellest iseenesest heast algatusest rääkides aga küsida aja kohta. Juba aastaid on brittidel käsil samasuguse projekti arendamine koos prantslastega – loodetakse, et käiku läheb see 2016. aastal.

Tagasi üles