Ukraina üksused on taganenud Luganski ümbrusest, jätkanud väljumist Ilovaiski piiramisrõngast ning peaksid valmistuma võimalikuks sõjategevuseks Mariupoli suunal. Hetkel on ründav Vene sõjavägi aktiivsem pool ning dikteerib suuresti ka päevakorda lahinguväljal.
Ilovaiski sündmustest moodustavad Ukraina relvajõudude ajaloo ühe mustema peatüki. Tegu oli sisuliselt nullist loodud Ukraina kaitsejõudude olulise proovikiviga, mis pidi lõplikult purustama Donetskis pesitseva terrorigrupeeringu. Pöördemoment tuli Venemaa jõulise sekkumisega, kus vene armee jõududega plokeeriti ukrainlaste varustus- ja taganemisteed. Ligi 700 vangilangenut ning tõenäoliselt kolmekohaline surmasaanute number. Ukraina üksused on hetkel Komsomolske-Rozdolne liinil, kümmekond kilomeetrit Starobeševest lõunas, et niiöelda katta Ilovaiskist väljujate taandumist. Kuigi katta pole tõenäoliselt suurt enam midagi ja Ukraina ametivõimud lubavad numbritest rääkida alles selle operatsiooni lõppedes.
Komsomolske-Rozdolne peaks teoorias katma ka Mariupoli jaoks mingil määral põhjasuunda. Kui eelduseks on muidugi, et venelased ei saa lambist vajalike üksustega lõunapool piiri ületada. Nagu nad on korduvalt enne seda teinud. Seetõttu ei sisenda see jutt, et põhjasuund on kaetud, istudes siin – Mariupolis, sugugi kindlust. Komsomolskest n.ö paralleeltänaval Donetsk-Mariupol asuv Volnovahha sõlmpunkt on hetkel okupantidest vaba, kuigi nad väidavad vastupidist. Ise nägin, sõitsime hommikul sealt läbi.
Samuti on täielik valeinfo vene agentuuride poolt levitatav jutt Mariupoli sissepiiramist. Nad on ajanud mingit soga, et Mariupolis on «lõksu jäänud viis NATO ohvitseri». Ma ei tea, kes siin lõksu on jäänud, aga kui nad mõtlevad NATO ohvitseride all OSCE vaatlejaid, siis nad ei paistnud eriti lõksus olevat. Pigem nautisid nad Asovi mere sooja tuult ja õuekohvikut. Üldiselt jätab see osce-laste tegevus üsna mannetu mulje. Nad pole seni isegi üritanud sõita linnast välja Novoazovski poole. Väidavad, et neile ei anta julgeolekugarantiisid. Samal ajal on seal käinud mitu ajakirjanike võttegruppi, kes omavad nn. DNR-i akrediteeringut. Seal ei käi hetkel aktiivset lahingutegevust, ainult üksikud tulevahetused. Mõistagi teatab OSCE, et nad ei saa kinnitada vene vägede viibimist Ukrainas. Muidugi ei saa! Istudes Mariupolis ning minemata kohale ei saa olla millegi tunnistajaks. Kevadine vaatlejate pantvangistamine on arvatavasti neile hirmu nahka ajanud ja see oligi Putini eesmärk – halvata välisvaatlejate tegeuvus, samas seda ametlikult lubades ja soosides. Ja propagandas pööratakse need «ei saa kinnitada vene vägede olemasolu» avaldusi nii, et OSCE ei kinnita või suisa lükkab midagi ümber. Asi on lihtne – nad lihtsalt ei tea, sest neil on kohati vähem infot, kui bürokraatiast mittekammitsetud meedial.
Terrorivastase operatsiooni pressiteenistus teatas, et meile on siia kõvasti abiväge saadetud. Pole näinud, ei oska kommenteerida. Kolleegid pole samuti täheldanud muljetavaldavaid jõudusid. Kilomeetrit 60 enne Mariupolit, veel naaberoblastis, nägin rongiaknast ešeloni raketikompleksidega Uragan ja muud tehnikat suuremal hulgal, ka mahatõstetuna. Võimalik, et see ongi siia saadetud reserv, aga tema kohalejõudmine häda korral võtab kindlasti päris mitu aega.
Venelased on suutnud Ukraina armee välja lüüa Luganski lennuväljalt, mida LNR-i terroristid ei suutnud teha üle 3 kuu. Kui jutt tankipataljoni rünnakust vastab tõele, pidi seal olema hea mitukümmend tanki. Neist 7 muutis pataljon Aidar vanarauaks, aga seda polnud piisavalt. Taanduti põhjendusel, et säästa isikkoosseisu. Samuti läksid ukraina üksused minema Lutugine asulast lennuväljast edelas. Lennuväljale surve avaldamine käib ka Donetskis. Meenutan taas kunagi kirjapandut, miks ukrainlased neid lennuvälju üldse nii pingsalt enda käes hoidsid - selleks, et õhku ei ilmuks «separatistide lennuväge». Kuna Putin pelgab endiselt avalikult tegutseda, oli ainus võimalus luua tema marionettidele õhutoetus - kasutades nende aladel olevad lennuvälju. Aga Ukraina armee tõkestas selle eos ja pole lasknud ühtki terroristi lennuvälja lähedalegi. Nüüd on sellega aamen, paljude elude hinnaga hoitud ja võidetud positsioone jäetakse nüüd järjest. Ikkagi parem, kui korrata piiriäärse katla ja Ilovaiski stsenaariumi.
Venemaa löökide prioriteetsed suunad langevad üsna hästi kokku Ukraina armee strateegiliste võitudega terrorismivastasel operatsioonil - Donetski linna ohustav piiramisrõngas ida suunal Ilovaiskis, Ukraina üksused Saur-Mogila kandis, Luganski juurdepääsuteed kõigil suundadel ja ühendus Vene piiriga, Luganski ja Donetski lennuväljad, Debaltseve ristimik, Lõssõtšanski piirkond, Volnovahha liiklussõlm, Mariupoli linn lõunas. Need tunduvad igati loogilised löögisuunad ja pooled neist on Vene armee juba täide viinud. Loodame, et Volnovahha ikka 3. septembri õhtuni lahti jääb - me peaks sealtkaudu koju tagasi sõitma. Kirjutasin paari päeva eest võimalikust meredessandist Mariupoli kanti ja üle-eile piirivalvekaatri ründamine ja põhjalaskmine pigem kinnitab seda mõtet, kui lükkab ümber.
Moskvas ülikooli lõpetanud ja korrespondendina töötanud Igor Taro Ukraina päevik ilmub originaalis tema Facebooki kontol. Postimees avaldab teksti autori nõusolekul.