Olukord Ida-Ukraina konfliktipiirkonnas on mõnevõrra stabiliseerunud. Inimkaotusi olulisel määral ei lisandu, kuid tuletegevust esineb pea kogu rindejoone ulatuses. Vene poolel on säilinud soov laiendada okupeeritud alasid. Sel eesmärgil avaldatakse ukraina üksustele survet nii psühholoogiliste kui kineetiliste vahenditega.
Psühholoogilise surve näide on Slavjanoserbski kontrollpunkt, kus venelased seadsid sisse oma kontrollpunkti täpselt ukraina üksuste vastas. Ümbritsedes seejuures ukrainlasi soomustehnikaga kolmelt suunalt. Selline vastasseis on seal jätkunud juba mitu päeva ning eesmärgiks oleks tõenäoliselt sundida ukrainlasi liigutama end ohutumasse paika. Slavjanoserbsk on üks neist paikadest, kus Ukraina armee hoiab positsioone loodusliku takistuse ees (Põhja-Donetsi jõgi) ja venelastele ilmselgelt meeldiks neid selle takistuse taha suruda.
Samal põhjusel võib vene poole huviorbiidis olla Lõsõtšansk, mille ukrainlased vabastasid Slovjanski piirkonna järel. On täheldatud nende väegrupeeringu koondumist Pervomaiski asula piirkonnas, kust rindejoon jäi pidama pealetungil Sahhanovi-Altševksi linnade suunal. Paari päeva eest oli sealt Popasna külas seisvate Ukraina üksuste pihta tuld antud. Paraku piirdub OSCE vaatlejate tegevus seal plahvatushelide fikseerimisega ohutust kaugusest, keegi okupantide pealetungimist keelama ei lähe.
Debaltseve olukorda on iseloomustatud kui mõõdukalt kehva (vabandage mu sõnakasutust). Sinna on suunatud abiväge ümberpiiratud ukrainlaste julgestuseks. Isegi Vene välisminister Lavrov oli pahane, miks Ukraina armee Debaltseves positsioone tugevdab. Ei mahu talle pähe, et Ukraina armee on erinevalt Pihkva diviisi dessantväelastest enda territooriumi julgestamas. Debaltseve üksusi piiratakse mitmest suunast, kuid nad pole siiski blokeeritud. Ja kuna aktiivset lahingutegevust ei toimu, siis peavad nad olukorda rahuldavaks.
Võib-olla mitte nii tormiliselt kui enne. Väikest ja võidukat sõda ei õnnestunud Putinil Ukraina idaosas korraldada - see on fakt. Vastasel korral oleks ta juba kesktelevisioonis ordeneid jagamas.
Mis puudutab Donetski ja selle ümbrust, siis kõikjale, kus Ukraina armeed näha, on seal jätkunud ka tuletegevust Putini vabatahtlike poolt. Vähemalt kahel korral möödunud ööpäeva jooksul on kasutatud Grad süsteemi. Huvitav on see relvarahu defineerimine mõnede asjapulkade poolt. Kas relvarahu ajal on kuni 122mm kaliibriga lubatud? Aga kas 220mm oleks juba liig? Igal juhul pole Ukraina üksuste põli kerge ei lennuvälja, Avdiivka, Piski ega Horlivka lähistel. Terroristide pr-tegevus on viimasel ajal alla käinud. Nad isegi ei varja, et hoolimata relvarahust avavad tuld «karistuspataljonide» pihta. Nende meelest on see õigustatud. Samas jutustatakse põnevaid muinasjutte näiteks sellest, et keegi olevat kokkuleppest hoolimata tulistanud miinipildujast koolimaja Zuhresis. Selgituseks, et see Zuhres asub Donetskist 25 km idas, vene üksuste sügavas tagalas. Ei ole olemas miinipildujat, mis nii kaugele laseks. Isegi Nižnaja Krõnka, kus veel võib olla mingil määral ukrainlasi lõksus, on vähemalt 10 km kaugusel, kuid sedagi on pisut liiga palju. Iseenesest on see samalaadi propaganda kui jutud Ukraina üksuste katsest murda põgenemisel läbi Mariupolist Venemaa suunal.
Ega seal suurt loogikat polegi. Eks terroristide PR-töötajad usuvad isegi, et Mariupolist Taganrogi minevad idasuunalise maantee blokeerimisega on linn täielikult ümber piiratud. Nende meelest on elu võimalik vaid Venemaal ja kõik, mis läände jääb, on puha rist ja viletsus. Paralleelmaailmas elamine pole seadusega keelatud, küll aga on keelatud sinna teiste inimeste sundimine. Ja Ukraina allikad väidavad, et Novoazovski kanti olevat vene tehnikat juurde veeretatud. Ma kaldun arvama, et see vastab tõele. Venelaste eesrindlik ajakirjandus on just maalinud pikas reportaažis, kuidas miski sealkandis ei kõnele vene vägede kohalolust ja et hoolimata sellest Mariupol kohe varsti langeb. Samuti on teateid venelaste luure-diversiooniüksuse tabamisest pataljoni Azov poolt ning pidevast õhuluuretegevusest venelaste droonide abil. Novoazovski-Donetski maanteed terroristid siiski täiel määral ei kontrolli. Kuigi raporteerivad Telmanovo rajoonikeskuse hõivamist, pole seal asjad üheselt selged. Igal juhul pidid nende propagandistid valima ohutuma tee Donetskisse sõidul ja tegema ringi läbi Venemaa territooriumi.
Porošenko teatas täna, et tema andmetel on Venemaa tõmmanud 70 protsenti oma üksustest enda territooriumile tagasi. Ega nad ei peagi neid seal kogu aeg hoidma. Vajadusel paarikümne kilomeetri pikkune rännak korraldada pole ju mingi probleem. Kui ka 30 protsenti neist endiselt Ukraina territooriumil passib ja lisaks kõik need ebaseaduslikesse relvastatud jõukudesse koondunud vabatahtlikud, suudavad need ikkagi piisavalt terroriseerida. Tõenäoliselt kutsuks ukrainlaste suurem vastutegevus esile taas Vene armeeüksuste arvukuse hüppelise kasvu Ukraina territooriumil. Lähitulevikus ukrainlased ilmselt midagi tõsist ette ei võta. Kasutavad vaheaega reservide ümberpaiknemiseks ja lahinguvõime taastamiseks.
Sõjategevus algab tavaliselt siis, kui diplomaatilised vahendid on ammendunud. Teisipidi võttes – sõjategevus peatub siis, kui sõjalised vahendid on ühel või mõlemal poolel ammendunud ning vähemalt üks osapool ei näe enam võimalust oma tahte pealesurumiseks. Hetkel pole ilmselgelt veel see aeg käes. Mõlemad pooled on tulemusega rahulolematud ja mõlemal peaks veel olema mingil määral ressurssi, et tegevust jätkata. Võib-olla mitte nii tormiliselt kui enne. Väikest ja võidukat sõda ei õnnestunud Putinil Ukraina idaosas korraldada - see on fakt. Vastasel korral oleks ta juba kesktelevisioonis ordeneid jagamas. Selle asemel käib suur hukkunute teemal vassimine ja oma sõdurite salgamine.