Igor Taro Ukraina päevik: 22.09

Igor Taro
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: mediarnbo.org

Tänase seisuga on põhiline ootus seotud Minski viimaste kokkulepetega, millega vaenupooled peaksid liigutama kogu üle 100mm kaliibriga raskerelvastuse 15 kilomeetri kaugusele rindejoonest. Kuigi aega selleks anti 24 tundi, pole seda seni tehtud.

Kokkuleppe mõte on selles, et tekitada konfliktipiirkonnas rindejoone ümbruses 30km laiune turvaala, kus pole suuri kahureid, miinipildujaid ega rakette. Põhimõtteliselt kogu relvastus, mis niiöelda kaugele ja künka taha laseb, tuleks ära koristada. Ja laius on kokkulepitud selline, et tema kasutamine üks-teise vastu ei oleks eriti võimalik.

Näiteks väiksema miinipilduja ja 90mm tankitõrjerelvade kohta see kokkulepe ei käi. Arvestades kaartule tähtsust selles sõjas, peaks lepe täitmisel olema kaugeleulatuvad tagajärjed – nagu näiteks konflikti külmutamine pikemaks ajaks.

Venelased on igal juhul asunud talvevarusid ette valmistama ning loovad varustus- ja hooldusbaase Snižne ja Kranõi Lutši asulate piirkonda. Väidetavalt tuli Putini kolmanda humanitaarkonvoiga terroristidele moona juurde. Sellepärast lubasidki nad Ukraina humanitaarabi lõpuks Luganskisse, sest autodes polnud toidule ruumi.

Loomulikult on Ukrainal olnud keeruline seda sõda pidada, kuid siiski ei saaks öelda, et nad oleks kõik oma vahendid eesmärgi saavutamiseks koondanud ja pannud välja kõik võitlusvõimelised isikud.

Täna õhtupoole alustasid Putini vabatahtlikud suuremat rünnakut Avdiivka suunale. Yasinuvata poolt liikus sinna tanke. Avdiivka on Donetskist täpselt põhjas asuv 40 000 elanikuga asula, mis on juba üsna ammu Ukraina armee valduses tagasi.

Nagu näha, siis mõnedele see relvarahu siiski üldse kuidagi ei sobi ja kogu selle aja alates 5. septembrist on ju Donetski ümbruses käinud üpris ägedad lahingud, et ukrainlasi Donetski ja Horlivka vahelt välja puksida. Lõpuks ongi nad sealt taandunud. Asja nimetatakse rindejoone õgvendamiseks, aga selle kohta on kriitilised eksperdid öelnud, et samamoodi õgvendati rindejoont ka 1918. aastal, kuni lõpuks bolševikud kogu Ukraina hõivasid.

Loomulikult on Ukrainal olnud keeruline seda sõda pidada, kuid siiski ei saaks öelda, et nad oleks kõik oma vahendid eesmärgi saavutamiseks koondanud ja pannud välja kõik võitlusvõimelised isikud, keda annaks terve riigi peale mobiliseerida.

Üldmobilisatsiooni ei tehtud, kogu olemasolevat relvastust ei kaasatud, asi jäi formaalselt politseioperatsiooni piiresse, kus suure osa üksustest moodustasid üsna kogenematud ja napi väljaõppe saanud vabatahtlikud. Nüüd üritatakse neid 5. septembri relvarahu joonelt täiega tagasi suruda ja tundub, et kohati edukalt.

Mariupoli kandis oli täna terroristide poolset tuletegevust Talakivka külale, mis on linnapiirist 4-5 kilomeetrit ida pool Kalmiuse jõge. Üldiselt on terroristid üritanud sinna jõeni jõuda ja ukrainlasi teisele poole jõge ajada. See nagu viitaks, et neil on Mariupoliga siiski mingi plaan, sest mõned päevad tagasi lõhati Pavlopili kandis sild ja kui jõest saab terroriste kaitsev looduslik takistus, siis on keeruline neid Mariupoli rünnakul vasakult tiivata – paremal on igal juhul Aasovi meri.

Seetõttu on kogu see manööverdamine relvarahu ja raskerelvastuse minemavedamisega üsna arusaamatu. Vene strateegid valivad ilmselt hetkel kumba rünnakusuunda määrata põhiliseks – Debaltseve või Mariupol. Ukrainlased ähvardavad, et hakkavad kohe-kohe terroristidele eeskuju näitama kahurite äravedamisega. Igal juhul viimati, kui venelased seda taktikat kasutasid, jäid grusiinid Abhaasiast ilma.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles