Ukraina võimud on taaskord lubanud, et alanud nädal võib tuua Ida-Ukraina kriisis läbimurdelisi kokkuleppeid Venemaaga. Samal ajal jätkuvad lahingud septembri algusest väljakujunenud kolletest, millest tuliseim on Donetski lennujaama ümbrus. Paralleelselt sõjategevusega käib omavaheline arveteklaarimine ka separatistide ridades.
Donetski lennujaam on kujunenud seda ründavatele vene terroristidele suureks peavaluks, mis neelab kõik nende vabad vahendid ja röövib rahuliku une. Väidetavalt ei ole lennuväljal mingit taristulist väärtust. Ka strateegiline on kaheldav.
Kui Ukraina armee ei kavatse linna rünnata, ei kujuta lennuvälja kontrollivad üksused sellele mingit ohtu. Vähemasti paari kuu vältel suve alguses see nii oli. Nüüd pole lahingud selle nimel päevakski vaibunud. Venelaste grupeeringud üritavad lennujaama varemetele päevas keskmiselt kaks korda tormi joosta, kuid tulemuseks on ainult veriseks löödud ninad, kui mitte miskit hullemat.
Tundub, et olukord on separatistidele väga problemaatiline. Mõni päev tagasi teatas üks selle allilma liidritest, et Ukrainaga on sõlmitud kokkulepe eraldusjoone osas ning peagi algab septembri algul lubatud vaherahu päriselt. Viimase nädala jooksul on niinimetatud vaikuse-perioodi deklareeritud suisa kahel korral. See tähendab kellaaega, millest alates peaks tuletegevus katkema ja edasi järgnema raskerelvade väljavedu. Seda siiski ei juhtunud.
Äsja langes rünnaku ohvriks Donetski niinimetatud rahvakuberner Gubarev, kes lebab teadvuseta Rostovi haiglas. Juba varem kadusid pildilt kõik kevad-suvised terroristide liidrid.
Relvarahu saab kehtida vaid siis, kui see on mõlemale kasulik, kuid tundub, et sõdivatest pooltest ei soovi seda tegelikkuses kumbki. Mõlema poole jaoks pole konflikt ammendatud ja kujunenud rindejoon piirina rahuldav. Ukraina armee on siiski pisut soodsamas positsioonis.
Nimelt, sõjategevuse algusest saati on ukrainlased suutnud tuntavalt vähendada vene separatistide poolt okupeeritud ala. Vene armee suur pealetung augustis hoidis küll ära Donetski ja Luganski vabastamise ja viis Ukraina kontrolli alt riigipiiri, kuid edasine liikumine muutus ukrainlaste vastuseisu tõttu võimatuks.
Ilma raskerelvadeta ei suudaks Ukraina tõhusalt kaitsta ei Donetski lennuvälja, ega ka Debaltseve piirkonda või positsioone Pervomaiski, Štšastja ja Mariupoli lähistel. Sestap tuleb venelaste poolt relvarahu kokkuleppele rõhumist tõlgendada kui nende soovi Ukraina kahurite lahkumiseks oma positsioonidelt.
Vene armee on konfliktipiirkonda kokku vedanud hulga tehnikat ning pole mingit alust arvata, et selle eesmärgiks oli Ukrainale tekitatud kahjusid korvata. Putin on muutunud kindlamaks, et Ukraina lähiajal ei ründa, seetõttu on teatatud ligi 20 tuhande sõjaväelase naasmisest Rostovi oblastist. Kuid seda on tehtud varemgi ning sõjaväge on Ukraina piirile koondatud loetud päevadega.
Rutiinseks saanud rindeteadete taustal valmistub Donbassi kant talviseks argipäevaks. Väljaspool Ukraina kontrollitavat ala on hoogustunud võimuvõitlus, milles ideelised Novorossija fantoomriigi toetajad kannavad raskeid kaotusi. Äsja langes rünnaku ohvriks Donetski niinimetatud rahvakuberner Gubarev, kes lebab teadvuseta Rostovi haiglas. Juba varem kadusid pildilt kõik kevad-suvised terroristide liidrid. Venemaa eriteenistuste puhastusoperatsioon on jõudmas lõpule. Donetski ja Luganski tüüril ei paista enam jäänud kedagi neist, kes vähemalt näilise rahva toetusega kõneisikuteks tõusid. Ja seda polegi Venemaal tarvis.
Donbassi sektorit on kavandatud kui musta auku Ukraina mõjutamiseks, mitte iseseisvat riiklikku moodustist. Majandamise vastutust sooviks Venemaa seal jagada nii, et relvad ja ideed tulevad Moskvast, aga inimeste toit ja toasoe – Kiievist. Ning selliseid kujusid, kes võivad uskuma hakata, et nad ongi rahva poolt valitud, ei saa Kreml seal endale lubada.