Venemaal on siinses maailmaosas potentsiaalselt hävituslik jõud, sõnas täna Tallinnas toimunud idapartnerluskonverentsil Läti idapartnerluse erisaadik Juris Poikans. Sel põhjusel peaks tema hinnangul säilitama ka mingisugused sidemed Euraasia Majandusliiduga.
Euroopa Liidu idapartnerluspoliitika nähtava tulemina tõi Poikans välja sõlmitud lepped: assotsiatsioonilepped Ukraina, Gruusia ja Moldovaga ning viisavabaduslepe Moldovaga. Lisaks on teise faasi jõudnud viisavabaduslepped Gruusia ja Ukrainaga.
«Idapartnerluse puhul saaks edasi minna nii, et tegeleda iga riigiga eraldi. Me ei saa hüljata Armeeniat, Aserbaidžaani ja Valgevenet,» sõnas Poikans ja lisas, et tegelikult on meil kuus riiki, mis on üsna haprad. Moldovas taaskinnistati Euroopa kurss, kuid vähese enamusega, tõi ta näiteks eile Moldovas toimunud parlamendivalimised. Samal paneeldiskussioonil osalenud Eesti eurosaadik Tunne Kelam sõnas Moldova kohta, et nii Moldova kui ka EL ise on sisemiselt lõhestatud.
Kelami sõnul on idapartnerluse puhul tema jaoks põhiline küsimus see, kas me oleme sellega hiljaks jäänud. «Peamine probleem on olnud ELi jaoks see, et kuigi on tehtud häid plaane, on mõlemad partnerid olnud kõhklevad ja kaheks rebitud,» sõnas Kelam. «Kümne aasta eest, mil ukrainlased olid innukalt valmis Euroopasse minema, oli vastuvõtt ettevaatlik – tegelikult polnud nad Euroopa perre teretulnud,» ütles Kelam ja lisas, et poliitikas on kõige halvem olla kõhklev.
Hüljata aga idapartnerlust Kelami hinnangul ei saa, selle poliitika sihtriikides on aga eelkõige vaja tõsiseid sisereforme ja rahalist tuge. «Liiga vähe ja liiga hilja – selline on ELi poliitika idasuunas,» sõnas aga tänasel diskussioonil Ukraina poliitikaekspert Vasil Filiptšuk ja tõi ühe sellise käigu näiteks sanktsioonide kehtestamine Venemaale, mis võttis ELil kolm kuud aega.
«Idapartnerlus on praeguses olukorra suhtes tähtsusetu, see muutuks oluliseks, kui seal pakutaks midagi konkreetset: ELi liikmelisust, rahalist tuge. Ukraina puhul pole kõne alla praegu Euroopa integratsioon, vaid riigina ellu jäämine,» lisas ta. Filiptšuki sõnul on järgmised kolm kuud Ukrainas kindlasti iseseisvusaja keerulisem aeg, kuid ehk ka kõige raskem periood pärast Teist maailmasõda. Ka on ta kindel selles, et Venemaa jätkab olukorra survestamist.
Soome välispoliitika instituudi vanemteadur Kristi Raik sõnas Ukraina konflikti kohta, et Venemaa näeb idapartnerlust lahinguna mõjuvõimu pärast. «Peame analüüsima, kuidas võib Venemaa idapartnerlusriike haavata,» sõnas ta ja lisas, et siiski sõltub riigisiseste protsesside edukus eelkõige riigist endast.
Filiptšuki rõhutas, et niivõrd tähtis pole, kui palju näiteks Euroopast Ukraina toetuseks raha antakse, vaid tähtis on see, kuidas seda kulutatakse. «Meil on väga rikas riik, vaadake, palju meil oligarhe on. Nad pole nagu Bill Gates, kes leiutas Windowsi ega mingi araabia naftašeikid Poliitika on Ukrainas parim äritegemise meetod. Üheksa kuud on juba uuest valitsusest möödas, aga mingeid reforme ei ole,» lõpetas ta.