Luurekassid, miinidelfiinid ja pommimesilased ehk loomad sõjaväe teenistuses

Liisa Tagel
, välisuudiste toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need Krimmi poolsaarel Perevalnoje sõjaväebaasi lähistel elanud lehmad end Vene tankide saabumisest häirida ei lasknud, nende ülesanne on ka sõja ajal süüa ja piima anda.
Need Krimmi poolsaarel Perevalnoje sõjaväebaasi lähistel elanud lehmad end Vene tankide saabumisest häirida ei lasknud, nende ülesanne on ka sõja ajal süüa ja piima anda. Foto: SCANPIX

Sõjaväe teenistuses olevatele loomadele mõeldes tulevad esimestena meelde ilmselt hobused, eeslid ja teised veoloomad, otsimiskoerad ning vahest ehk ka postituvid. Erinevaid ülesandeid täitma on proovitud panna aga paljusid teisigi.

Tankitõrjekoerad

Foto: Wikipedia

Teise maailmasõja ajal püüti Nõukogude Liidus välja õpetada tankitõrjekoeri. Koertele, et nad leiavad tankide alt süüa, kusjuures just nimelt Saksa tankide alt. Kuigi neid harjutati ka lahingmüraga, oli tulemuseks siiski see, et päris lahingolukorras olid näljas hoitud koerad toimuvast nii häiritud, et jooksid sageli tagasi omade juurde. 

Mõningad nõukogude allikad väidavad, et sedasi hävitati siiski sadu vastaste tanke, paljud väidavad aga, et tegemist on lihtsalt propagandaga ning programm ei olnud efektiivne.

Esialgu pidanuks koerad lõhkeaine lihtsalt tanki juurde viima, hiljem katsetati aga pommidega, mis koos koertega plahvataks.

USA sõjavägi kavatses 1943. aastal koeri kindlustuste vastu kasutada, ent see plaan ei teostunud kunagi. Selle sajandi alguses püüdsid Iraagi võitlejad kasutada liitlasvägede vastu koerte selga seotud lõhkeaineid, ent ka nemad ei olnud selles kuigi edukad. 

Luurekassid

Foto: SCANPIX

Külma sõja ajal püüdis USA luure keskagentuur (CIA) muuta tavalist kodukassi keerukat pealtkuulamistehnikat kandvaks spioonloomaks. Operatsioon kandis nime Acoustic Kitty – akustiline kiisu. Kassidesse opereeriti seadmeid, mis võimaldaks loomade abil pealt kuulata Nõukogude Liidu saladusi, mida arutatakse pargipinkidel ja saatkondades.

Projekt algas 1961. aastal, mil CIA opereeris ühe kassi sisse patarei ja mikrofoni ning muutis ta saba antenniks. Kahjuks uitas kass aga toitu otsides minema – sestap otsustati järgmisi kasse paremini treenida.

Lõpuks pärast viit aastat, ohtraid operatsioone ja intensiivset treeningut (ning erinevatel andmetel 10 kuni 25 miljoni dollari kulutamist) oli valmis kass, kes pidi minema Ühendriikide pealinnas Washingtonis Wisconsini avenüül ühte Nõukogude Liidu hoonetekompleksi. Kass lasti teisel pool teed autost välja, ent ta jäi juba teed ületades takso alla. Projekt «Akustiline kiisu» kuulutati läbikukkunuks ning 1967. aastal sellest loobuti.

Delfiiniid

Delfiine õpetatakse käemärkide järgi käsklusi täitma.
Delfiine õpetatakse käemärkide järgi käsklusi täitma. Foto: Wikipedia

Krimmi annekteerimise järel on meediasse jõudnud mõned teated Ukraina mereväe delfiinidest. 

Ukraina sõjadelfiinide programm sai alguse 1990ndate aastate alguses, mil nõukogude armee paljud oma projektid unarusse jättis - üle võeti Nõukogude Liidu Musta mere baasi delfiinid. 2000. aastal levisid kuuldused, et nõukogude sõjaväe delfiinid müüdi Iraanile. Väidetavalt Ukraina armee aga taastas projekti 2012. aastal.

USA sõjavägi treenib delfiine San Diegos asuvas mereväebaasis juba üle 50 aasta. Neid õpetatakse täitma luureülesandeid – otsima vastasele kuuluvaid objekte, varustust, miine ja loomulikult sukeldujaid. USA kasutas delfiine nii Vietnami sõjas, Lahesõdades kui 2003. aastal Iraagis. 

Merilõvid

Laseri ja sonariga varustatud USA mereväe merilõvi miinitõrjeõppusel.
Laseri ja sonariga varustatud USA mereväe merilõvi miinitõrjeõppusel. Foto: HAMAD I MOHAMMED/REUTERS

Merilõvide ülesanded sarnanevad delfiinide omadega, ent USA sõjaväe hinnangul on nad delfiinidest palju efektiivsemad ja paremini õpetatavad. Merilõvid patrullisid Iraagis sadamate läheduses ning andsid teada kahtlastest objektidest ja tegevusest.

Laserite ja sonaritega varustatud merilõvid on kasulikud veealuse miinidest puhastamisel ning nad osalevad regulaarselt ka vastavasisulistel õppustel. Viimane suurem seesugune leidis aset tänavu oktoobris.

Ka merilõvisid treenitakse San Diegos.

Hülged

Gunnar 2007. aastal.
Gunnar 2007. aastal. Foto: Mehgan Murphy/AFP

USA merevägi on treeninud merilõvidega sarnaseid ülesandeid täitma ka hallhülgeid. Üks neist oli Gunnar, kes kaks aastat tagasi 38-aastasena suri ja sai seejärel suure meediatähelepanu osaliseks, temast kirjutati kui USA dessant- ja diversanthülgest ja tõelisest Navy seal'ist (otsetõlkes mereväe hüljes, aga tähendab ka mereväe eriüksuslast).

Gunnar sündis 1973. aastal Islandil ning USA merevägi treenis teda vee all erinevaid ülesandeid täitma, sealjuures näiteks erinevaid esemeid vajalikku kohta viima ja paigutama, aga ka kraane keerama ja kruvikeerajat kasutama. 

Spetsialistide sõnul on hallhülged aga merilõvidest palju isepäisemad, mistap ei ole nad ka nii kasulikud. 

Nahkhiired

Eesti nahkhiir, keda keegi loodetavasti pommi vedama ei sunni.
Eesti nahkhiir, keda keegi loodetavasti pommi vedama ei sunni. Foto: Elmo Riig / Sakala

Teise maailmasõja ajal püüti sõjapidamisse kaasata ka nahkhiiri, kes pidid hakkama, taimeriga süütepommid seljas, Jaapani linnades hoonetesse varjuma. Nahkhiirte kasutamist soovitas sõjaväele esimese leedi Eleanor Roosevelti sõber hambaarst Lytle S. Adams.

Adams leidis, et kuna Jaapanis on paljud hooned tehtud äärmiselt kergesti süttivatest materjalidest, on tulekahju tekitamine kaose külvamiseks väga efektiivne. Nahkhiired suudavad aga kanda enda kehakaaluga võrreldes päris suuri koormaid – nad kannavad looduses seljas oma lapsi.

Plaan oli kena: nahkhiired saaks öösel lahti lasta – siis nad veel peitu ei poe, vaid otsivad süüa – koidikul ronivad nad aga hoonetesse varju otsima, olles sealjuures väga kaugel paigast, kus nad lennukist välja aeti.

1943. aasta märtsiks olid välja valitud sobivad nahkhiireliigid. Valmis disainiti isegi nahkhiirte kandmiseks sobiv n-ö pommitaja. Juhtus aga sedasi, et katsetuste käigus New Mexico osariigis Carlsbadis lasti kogemata lahti terve hulk n-ö relvastatud nahkhiiri, kes pugesid peitu ühe kütusepaagi alla ja panid sõjaväebaasi põlema.

Pärast seda liikus projekt ühest kohast teise, Utah's tehti isegi katsetusi ühe makettlinna peal, ent kui selgus, et nahkhiiri enne 1945. aasta suve ilmselt ründevalmis ei saa, loobuti plaanist. Kulutatud oli aga juba ligi kaks miljonit dollarit. Jaapanile heideti aga peagi hoopis kaks aatompommi.

Kamikaze-kaamelid

Kaamlivõitlus Afganistanis.
Kaamlivõitlus Afganistanis. Foto: MASSOUD HOSSAINI/AFP

Afgaanid kasutasid Nõukogude armee vastu päris edukalt kaamelipomme, mistap Rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) sõdureid hoiatati värskeima Afganistani sõja alguses, et uitavaid kaameleid ei tohiks kindlasti mitte laagrisse lasta. Üldse tasuks neist eemale hoida.

Idee on sama nagu kõigi teiste kamikaze-loomade kasutamise puhul – kaamelile pannakse selga hulk lõhkeainet ja saadetakse vastaste juurde, õigel hetkel pomm detoneeritakse.

On teada ka lugu 2001. aastast, mil Camp Rhino baasis paiknenud sõdurid avasid kauguses paistnud kaameli pihta tule – neid oli just valgustatud kaamelite erinevate kasutusvõimaluste osas. 

Samamoodi saab kasutada muidugi praktiliselt ükskõik milliseid loomi ja seda on ka tehtud.

Kanad

Foto: Kultuurikanade projekti Facebooki leht

2003. aastal kavatses USA sõjavägi panna Iraagis enda heaks tööle kanad, kelle külge ei kavatsetud sugugi mitte lõhkeainet panna. Plaanile pandi nimi Operation Kuwaiti Field Chicken, lühendiga KFC – sama nime kannab Ühendriikides praetud kana pakkuv tuntud kiirtoidukett. 

Kanad pidid hoopis soomukite katusel istuma (puuris muidugi) ning neid jälgides oleks saanud tuvastada võimalikke gaasirünnakuid, sest nad on inimesest palju tundlikumad. Juhtus aga nii, et esialgu kaasa võetud 43st kanast 41 jäid haigeks ja surid juba esimesel nädalal.

Pommimesilased

Zagrebi ülikooli professor Nikola Kezić näitab katsetelgis mesilasi paeluvat anumat, kus mulla alla on peidetud trotüül, peal aga suhkrulahus.
Zagrebi ülikooli professor Nikola Kezić näitab katsetelgis mesilasi paeluvat anumat, kus mulla alla on peidetud trotüül, peal aga suhkrulahus. Foto: Kadri Veermäe

Mesilastel on suurepärane haistmine – nad suudavad õitsva lille leida seitsme kilomeetri kauguselt ning selles raadiuses suudavad nad tegelikult ükskõik mis lõhna tunda, rääkis möödunud suvel Postimehele pommimesilasi treeniv Kezić.

Suures telgis hoitavatele mesilastele pannakse toidu lähedusse trotüüli, treenides neid nii seostama lõhkeainete lõhna söögiga. Kui nad on selle selgeks saanud, lastakse nad väljale. Mesilaste ja seega ka lõhkeaine asukohta saab tuvastada soojuskaamera abil.

Horvaatias kasutatakse neid jätkuvalt probleeme tekitavate maamiinide otsimisel. Mesilaste eelis näiteks koerte kasutamise ees on see, et eluka endaga ei juhtu pommi leidmise järel midagi halba. Väikeseks miinuseks on mesilaste intelligents – üht perekonda ei saa tegelikult kuigi kaua kasutada. Nad kohanevad väga kiiresti uute oludega ja saavad aru, et tuttava lõhna juurest enam toitu ei leia.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles