Kui sanktsioonid sunniksid Venemaad loobuma separatistide sõjalisest toetamisest, siis vallutaks Ukraina armee kogu Donbassi tagasi vähem kui kuu ajaga, ütleb intervjuus Postimehele Kiievi tuntud poliittehnoloog Taras Berezovets.
Kiievi poliittehnoloog: Ukraina kindralstaabis istuvad mölakad ja reeturid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui kaua Ukraina suudab veel agressioonile vastu seista?
Inimressurssi, sõjalist jõudu Ukrainal jätkub. Mobilisatsiooniressurssi on piisavalt. (Ukraina rahvaarv on 45 miljonit - J.P.). Vaatamata sellele, et maailma armeede reitingus asub Ukraina 22. kohal ja Venemaa 2. kohal, on Ukraina sõjavägi siiski tõsine vastane igal juhul ükskõik kellele. Peamine probleem seisneb majanduses. Sõda Donbassis ja Krimmi okupeerimine varastas Ukraina majandusest 20 protsenti. Ukrainasse investeerimise küsimus on väga keeruline sõja tingimustest jne.
Kui kaua majandus vastu peab?
Loodame, et Venemaa majandus jõuab kollapsini varem kui Ukraina oma. Kõige olulisem, et Ukrainal peab olema Euroopa Liidu ja USA tugev toetus. Ilma selle toetuseta, esmajärjekorras poliitilise ja finantsiliseta, pole võimalik võita sõda Venemaa vastu.
Nii et peamine Ukraina lootus on ikkagi selles, et Venemaa majandus ei peaks sanktsioonide all vastu?
Muidugi. Seda sõda ei saa võita sõjalisel teel, seda saab võita vaid majanduslikult ja diplomaatiliste jõupingutuste abil. Minu hinnangul on sanktsioonid avaldanud Vene majandusele suuremat mõju kui ennustati. Ja Venemaa majanduse olukord halveneb üha. Just sellepärast Putin kiirustab, et saavutada Donbassi sõjas murrang. Tema tänane eesmärk on piirata seal ümber Ukraina väed ja need hävitada. Milleks? Ta ei kavatse praegu vallutada Ukrainat, vähemalt veel mitte. Tema peamine eesmärk on Ukraina okupeerimisega ähvardades sundida Ukrainat, Euroopa Liitu ja USAd istuma läbirääkimiste laua taha ja nõustuma kolme võtmenõudmisega. Putin kiirustab, sest ta saab aru, et tal on järjest vähem aega.
Mis need Putini kolm soovi on?
Nad tahavad saavutada Donetski ja Luganski vabariikide tunnustamist sellisena, et nad oleksid erilised subjektid Ukraina föderatsiooni koosseisus. Et Ukraina hoiaks neid rahaliselt üleval, aga poliitiliselt sõltuksid nad Venemaast. Teiseks - võtta Venemaalt maha kõik sanktsioonid. Ja kolmandaks peavad kõik tunnistama fakti, et Krimm kuulub Venemaale.
Kui ühtne on Ukraina poliitiline juhtkond Ida-Ukraina küsimuses?
Mingit tõsist erimeelsust pole, on kaks erinevat positsiooni. President Porošenko, keda võib nimetada «rahupartei» esindajaks tinglikult, arvab, et kõik tuleb lahendada läbirääkimiste teel. Tema taktika on kasutada «väikseid samme», aga ei mingeid järeleandmisi. Ja tinglikult on «sõjapartei», mida juhib Igor Kolomoiski (Ukraina üks rikkamaid inimesi, suure tööstuskeskuse Dnepropetrovski oblasti kuberner -J.P.) ja keda toetavad paljud parlamendisaadikud, teise seas endised pataljonide komandörid. Nende seisukoht, et olukord tuleb lahendada sõjaliselt. Minna pealetungile ja puhastada Donbass täielikult ning siis pöörduda tagasi Krimmi küsimuse juurde. Ma ei nimetaks seda konfliktiks, mis kahe arvamuse vahel eksisteerib. Avalikult nad üksteist eriti ei kritiseeri. Esialgu prevaleerib presidendi seisukoht konflikti rahumeelsest lahendamisest.
Mis eesmärke Venemaa veel praegu tahab saavutada peale sõjaliste?
Praegu on Venemaa üks oluline eesmärk ajada nurja mobilisatsioon. Nad kulutavad selle peale palju raha, et diskrediteerida mobilisatsiooni Ukrainas. Aga siin peitub ka teine probleem. Asi on selles, et Ukraina kaitseministeerium viib mobilisatsiooni läbi vanade mallide järgi. (eelmisel nädalal alanud talvine mobilisatsioon edeneb Ukrainas vaevaliselt, paljud armeesse kutsutud mehed hoiavad sellest kõrvale- J.P.) Nii nagu see käis veel Nõukogude ajal! Sisuliselt kutsutakse armeesse inimesi, keda pole vaja kutsuda. Armeele on vaja spetsialiste, aga praegu mobiliseeritakse juhuslikke inimesi, kellel pole mingit sõjalist kogemust. Juba suvine mobilisatsioon oli kaos, ja kahjuks on ka praegune tõsine probleem.
Miks siis kaitseministeerium ei õpi? Kas seda probleemi saab lahendada, kui see on süsteemne?
Saab lahendada, aga selle jaoks tuleks kohe lahti lasta need inimesed, kes kaitseministeeriumis vastutavad mobilisatsiooni eest. Muidu ei muutu midagi. Ja ärge unustage, et kõikides Ukraina jõuametkondades, kaasa arvatud kaitseministeeriumis, peidab ennast siiani väga suur hulk Venemaa agente, Venemaa spioone. See pole kellelgi saladus, et kaitseministeeriumist ja kindralstaabist toimub pidevalt väga tõsiseid infolekkeid vastasele. Kahjuks viib see otseselt paljude Ukraina sõjaväelaste hukkumiseni. Nagu näiteks sõja alguses eelmise aasta kevadel lasti alla Ukraina transpordilennuk, milles hukkus 49 Ukraina dessantväelast. Selle lennuki kohta info lekitati. siiamaani pole mingeid resultaate selle juhtumi kohta algatatud juurdluse kohta. Või Illovaiski katel, kus hukkus ja jäi teadmata kadunuks üle 1500 Ukraina sõduri. Seal mängis kindlasti sõjalise läbikuumise kõrval olulist rolli ka reeturlus. Ametnike reeturlus.
Te rääkisite, et poliitilises juhtkonnas on justkui kaks tiiba - rahutuvid ja sõjapistrikud. Kumba leeri kuulub Ukraina peaminister Jatsenjuk?
Ta on rohkem selle karmi liini mees, pistrik. Ta on rohkem Kolomoiski liini mees.
Kui tõsiselt Ukraina juhtkond kaalub ikkagi võimalust minna ulatuslikule vasturünnakule lähitulevikus?
Ukraina armee on suuteline juba praegu maksimaalselt kahe-kolme nädala jooksul vabastama kogu Donbassi. Aga seda ainult tingimusel, et Venemaa viib sealt välja kõik oma regulaarväed. Donbassi kogunenud palgasõdurid ja kurjategijad omaette ei kujuta Ukraina armeele tõsist vastast. Suvel oli see ju näha, kui Ukraina sõjavägi vabastas üsna kiirelt 70 protsenti hõivatud aladest. Pealtung jäi alles siis seisma, kui Venemaa - nad muidugi ei tunnista seda - viis sinna oma regulaarväed.
Kui tõsiselt võtab Kiiev Donetski isehakanud vabariigi juhi Zahhartšenko sõnu, et nende eesmärk on praegu võtta oma kontrolli alla kogu Donetski oblasti territoorium, mida enamuses kontrollib praegu Ukraina armee?
See on tõsine oht. Aga see on ka otsene signaal sellest, et selles osalevad Vene väeosad, sest ise need terroristid ja palgasõdurid seda ei suudaks. Neil pole piisavalt jõudu. Aga kui pealtungis osalevad Venemaa sõjaväe üksused, siis nad võivad tungida ka sügavale Ukraina territooriumile. See on tõsi. Absoluutselt tõsine oht. Tuleb arvestada ka, et praegu, kui maa on külmunud, on hea aeg pealtungiks, sest kevadel hakkavad teed lagunema. Nii et neil on mõtet seda pealetungi korraldada just nüüd.
Milline on rahva meeleolu teie arvates? Kas nigel mobilisatsioon pole ka siiski märk sellest, et üha rohkem ukrainlasi ei taha enam sõdida?
Mobilisatsiooni probleem on selles, et inimesed näevad milliseid suuri vigu teeb sõjaline juhtkond operatsioonides. Inimesed lihtsalt ei taha sattuda ebaprofessionaalsete ja müüdavate Ukraina kindralite ohvriks. Kaitseminister on normaalne mees, aga tema ei tegele armee juhtimisega. Kindralstaabi ülemat aga loetakse üldiselt ebakompetentseks. Ta ei saa oma ametiga silmnähtavalt hakkama. Kindralstaap vajab tõsist verevahetust. Tuleb edutada neid lahingus karastanud noori ja andekaid komandöre, kes on konkreetsete lahingutega tõestanud oma oskusi. Neid on palju. Selleks on vaja poliitilist otsust ja tahet, et need kindralstaabi mölakad vallandada. Praegu on seal endiselt ju samad inimesed, kes aastakümneid ainult tegelesidki sellega, et ehitasid endale riigi kulul suvilaid ning varastasid relvastust. Neil pole mingit aimu kaasaaegse sõjapidamise viisidest! Kahjuks maksavad selle eest inimesed oma eludega.
Lääne sanktsioonid Venemaa vastu on muidugi tore ja hea, aga kui oluline Ukraina jaoks on see, et lääs hakkaks Ukrainale ka relvi müüma?
See on peamine probleem! Meil on selleks raha, aga meile ei müüda. Me loeme uudistest, et USA andis hiljuti tagastamata abi korras Usbekistanile enam kui 200 soomusmasinat. (Tegemist on Afganistanist välja veetava sõjatehnikaga- J.P.). Seejuures erinevalt Ukrainast ei pea Usbekistan mingit sõda. Me pole suutnud Obamat ega Euroopa Liitu veenda meile relvastuse müümises. Meil on väga terav puudus tankitõrjerelvastusest, õhutõrjerelvastusest, snaiprirelvadest. Jah, USAga on siiski diil snaiprirelvade tarnimiseks. Leedu on õnneks näidanud õiget eeskuju, lubades anda meile relvastust.
Kas see on avalikustatud ka, mis relvastust Leedu lubas anda?
Ei ole.
Kas Ukraina armee oleks üldse võimeine kasutama Lääne moodsat relvastust? Selle tundmaõppimine nõuab ju ka aega.
Jah, see on tõsi. Sellepärast olekski hea, kui oma varudest müüksid või kingiksid meile relvastust Ida-Euroopa riigid, kellel on analoogset relvastust, mida juba kasutab Ukraina armee. Või siis on koos relvastusega vaja saata oma instruktorid. USA on juba lubanud saata mitukümmend instruktorit.
Mille jaoks?
Esiteks - instruktorid partisanisõja läbiviimiseks. Nagu Suurbritannia õpetas kunagi Malaisiale partisanisõja oskusi sõjas Indoneesiaga. Ukrainale on selline kogemus oluline. Muidugi mitte Ida-Ukrainas, kus enamik on lage väli. Ukrainas saab partisanisõda pidada edukalt alles alates Kesk-Ukrainast. Kuigi muidugi hoidku jumal sellise arengu eest!