Elu Ida-Ukraina rindekülas: rahata, elektrita, riigivõimuta

Kahe ja poole aastane Sofia ning tema ema Jana kodumaja ees tänaval. Ema sõnul pole pidev pommitamine veel mõjunud lapse arengule: Sofia räägib, liigub ja reageerib normaalselt. Foto: Jaanus Piirsalu

Olin juhuslikult unustanud jopetaskusse Snickersi šokolaadi, mille olin ostnud poolel teel Kiievist rindele. Andsin selle Sofiale. Sofia hoidis šokolaadi kinnastes kätega ning vaatas seda umbusklikult. Ja hakkas siis õnnelikult naerma. Niimoodi laia suuga, nagu seda oskavad kahe ja poole aastased lapsed.

«Ta täna esimest korda naerab,» ütles Sofia vanaema mu õla tagant. Õues hakkas juba pimedaks minema. Vanaema häälest oli kosta, et tal oli klomp kurgus. Pöörasin pead ja nägin, et tal olid pisarad silmanurkades, aga ta püüdis vapralt naeratada.