Boriss Nemtsov 10. veebruaril Sobesednikus: «Kardan, et Putin tapab minu»

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Opositsionäär Boriss Nemtsov
Opositsionäär Boriss Nemtsov Foto: SCANPIX

Postimees avaldab käesoleva aasta 10. veebruaril Sobesednikus avaldatud loo, kus Boriss Nemtsov nägi oma tapmist ette.

Tuntud Vene poliitik Boriss Nemtsov kardab, et Vene Föderatsiooni president Vladimir Putin tellib opositsiooniliste väljaütlemiste tõttu tema mõrva.

Oma kartuseid jagas tuntud poliitik tänase päevani vaid kõige lähedasema inimese - emaga, ent lõpuks otsustas ta kõigest Sobesedniku kaudu avalikult rääkida:

«Ma pole kunagi varjanud oma poliitilisi vaateid,» tuletas Boriss Nemtsov alustuseks Sobesedniku ajakirjanikuga vestlema hakates meelde. «Leian, et just tema [Putin] alustas sõda Ukrainas. Suhtun temasse nii halvasti, et halvemini ei saa. Eriti pärast «Nord-Osti» ja Beslani.»

Oma poliitilisi vaateid jagab poliitik ja ühiskonnategelane oma tunnistust mööda kõige enam oma emaga.

«Minu kalli emakese nimi on Dina Jakovlevna Eidman, märtsis, andku Jumal, saab ta 87aastaseks,» rääkis Boriss Nemtsov. «Ta on teeneline arst-pediaater, ammu pensionil, ent huvitub siiani kõigest, mis on seotud meditsiiniga. Ta on elanud väga keerulist elu: sõja ajal, olles koolilaps, kaevas kaevikuid, pärast kasvatas kahte last. Nüüd ma elan Moskvas, aga emakene Nižni Novgorodis, üksi, ent saab hästi hakkama. Tal on halle juukseid vähem kui mul, tal pole skleroosi, ta on täiesti selge mõistuse juures ja hea mäluga. Arutame temaga minu laste ja tema lapselaste edu üle. Poliitikast armastame emakesega samuti väga rääkida. Ta on kategooriliselt selle vastu, mis toimub Ukrainas, leiab, et tegu on katastroofi ja täieliku õudusega. Ent Ukrainast enam teeb talle muret Putin. Iga kord, kui talle helistan, hoiatab ta mind: «Millal sa lõpetad Putini sõimamise? Ta tapab su!» Ja seda mõtleb ta täiesti siiralt.

VVPsse suhtub ta, loomulikult, väga halvasti - olen ju lõppude-lõpuks tema poeg. Ema õpetas mind alati, et tuleb jääda kindlaks oma veendumustele, olla sõltumatu ja iseseisev. Omast tarkusest kasvatas mind nõnda, aga nüüd on pahane, et vannun Putinit, kes tahab meilt teiega vabadust võtta. Ta kardab reaalselt, et mind võidakse minu sõnavõttude pärast - nii päriselus kui sotsiaalvõrgus - lähiajal tappa. Ja see, kordan, pole nali: ta on tark inimene. Ta kardab seda väga. Ta elab ka väga Hodorkovskile (ta kohtas teda juba enne tolle vangipanekut ja sõbrustab temaga) ja Navalnõile kaasa, ent ei muretse nende pärast nii väga, sest ta on siiski minu ema, aga mitte nende oma.

- Huvitav. Kas te pärast selliseid vestluseid emaga olete hakanud kartma, et Putin võib teid lähiajal ise või abiliste kaudu tappa?

- Teate, jah... Veidi. Ent mitte nii kõvasti kui ema, ent siiski... Aga ma siiski ei karda teda nii kõvasti. Kui ma kardaksin väga tugevalt, siis vaevalt ma juhiksin opositsioonilist parteid, vaevalt siis tegeleksin sellega, millega tegelen. Andke, muuseas, emakese poolt tervitused edasi Dmitri Bõkovile.

- Tänud, annan. Loodan, et terve mõistus võidab ja Putin teid ei tapa.

- Andku Jumal. Ka mina loodan.»

Vene keelest tõlkis Teet Korsten

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles