Ekspert: jõuguvägivald on Rootsis 1990ndatest saadik probleem

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Motojõugu Bandidos liikmed 1999. aastal Taanis.
Motojõugu Bandidos liikmed 1999. aastal Taanis. Foto: SCANPIX

Eile hilisõhtul toimus Rootsis Göteborgi linnas ühes pubis tulistamine, milles hukkus kaks ja sai vigastada 15 inimest, kellest kaheksa vajasid haiglaravi. Politsei hinnangul oli tegemist jõuguvägivallaga. Väljaanne The Local rääkis organiseeritud kuritegevusest Rootsis Stockholmi ülikooli vastava valdkonna asjatundja Amir Rostamiga.

Rostami sõnul on Rootsis gängidega probleeme olnud eelkõige 1990ndatest saadik, mil kõigepealt tõusid esile motojõugud. Seejärel tekkisid muud rühmitused nagu äärelinnade tänavajõugud. Nüüdseks on neist arenenud oma identiteedi ja tavadega gängid.

«Ma ei tahaks praegust olukorda nimetada küll metsikuks lääneks, ent see on midagi sinnapoole,» rääkis ta.

Mõned aastad tagasi kontrollisid Rootsi kriminaalset maailma Rostami sõnul vaid mõned üksikud väga tugevad rühmitused, ent nüüd on tekkinud rohkem väiksemaid jõuke, mis võitlevad omavahel piirkonna pärast. Sestap on rohkem ka nähtavaid konflikte ja vägivalda. Rostam rääkis, et on küll raske öelda, milline on tüüpiline gäng, ent enamjaolt kuulub neisse kõikidesse kriminaalse taustaga noori mehi, kes on end juba varakult gängidega sidunud.

Eksisteerib motojõuke, tänavajõuke, kuritegelikke sündikaate ja maffialaadseid organisatsioone, millesse kuulutakse eelkõige etnilise päritolu järgi. Tänavajõukude liikmete seas on tihtipeale keerulistest sotsiaalsetest tingimustest tulnud, kelle hulka kuulub sageli ka esimese või teise põlvkonna immigrante.

Politsei ei ole gängide ja organiseeritud kuritegevuse ohjeldamisel olnud Rostami sõnul kuigi edukas. Süüdi ei ole tema sõnul aga mitte ainult korrakaitsjad. «Ühiskonnal lasub kollektiivne vastutus selle eest, et pole suudetud tegeleda probleemidega nagu töötus ja võõrandumine.»

Politsei tegeleb üksikjuhtumitega, ent ei ole suutnud käsitleda jõuguvägivalla probleemi tervikuna nii hästi kui võiks.

Rostami sõnul viitab Göteborgi juhtumi teostus just nimelt jõuguvägivallale. «Nad sisenesid hoonesse, kus oli palju rahvast ja hukkasid inimesi. See on gängivägivalla puhul väga tavaline – tahetakse edastada teade mitte ainult neile, keda rünnatakse, vaid ka teistele rivaalidele.»

Ekspert rääkis, et tegu ei ole sugugi ebatavalise kuritööga – sellesarnased on Rootsis viimastel aastatel veel olnud ning nende peamine ühisjoon on tegutsemine avalikus kohas.

Sealjuures rõhutas Rostam, et tavalised rahumeelsed kodanikud ei pea sellise ohu pärast liiga palju muretsema. «On küll oht, et viga saavad kolmandad osapooled, ent see ei ole kunagi gängide eesmärk.» Juhtub see tavaliselt kogemata või siis, kui kurjategijatele ei lähe korda, kas nad kedagi teist ka vigastavad.

Selles osas on jõuguvägivald ja terrorism Rostami sõnul väga erinevad – gängid ei taha tavaliselt süütuid pealtvaatajaid vigastada, sest see jätab neist ebaprofessionaalse mulje. «Tulirelvade kasutamine aga, eriti kui sa pole selleks väljaõpet saanud, ei ole lihtne ning sestap võib ikkagi õnnetusi juhtuda,» rääkis Rostam.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles