Leedu rahandusministri sõnul vaatab nende rahvas tulevikule juba optimistlikumalt

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leedu rahandusminister Ingrida Simonyte.
Leedu rahandusminister Ingrida Simonyte. Foto: SCANPIX

Nii vaikselt paranev majandus kui mõistmine, et ka teistes riikides on probleeme, paneb leedulased tulevikule vaatama helgemalt kui veel poole aasta eest, ütles nende rahandusminister Ingrida Simonyte intervjuus Postimehele.


Millal võiks Leedu liituda eurotsooniga?

Me jätkuvalt mõtleme 2014. aastale kui kõige realistlikumale ajale. Sest kui eelarvedefitsiiti vähendatakse 2012. aastaks kolmele protsendile ja me kohe kindlasti ei suurenda võlgu üle Maastrichti kriteeriumite, siis ma usun, et kõik ülejäänud kriteeriumid suudame me selleks ajaks täita.

On eurotsoon teie arvates jätkuvalt väärt liitumist?

Seda küsitakse mult pidevalt ja mõned inimesed spekuleerivad selle üle, et parem oleks jääda välja.

Ma näen kasu, mida mõned Kesk-Euroopa riigid saavad sellest, et nad pole eurotsoonis ja ei liigu selle poole, kuid Baltimaad on teistsugused – meie valuutakursid on seotud.
Kui valuuta kurss on seotud, tuleb otsustada – kas sa loobud sellest ja valid tavalise rahanduspoliitika või siis sa lähed üle sellele valuutale [millega rahvusvaluuta on seotud].

Vastasel juhul on sul seotud valuutaga kõik Euroopa rahaliidu negatiivsed küljed, aga mitte positiivseid. Su maad peetakse jätkuvalt teatud määral riskantseks, sest sul pole eurot. Mina ei näe eurotsoonist välja jäämisel mingit mõtet.

Te osalete koos teiste ELi rahandusministrite Herman van Rompuy rakkerühmas, mille eesmärgiks on koostada meetmed tulevikus kriiside vältimiseks. Millist progressi on seal saavutanud?

Me oleme jõudnud juba ühe väga konkreetse otsuseni, mis läheb töösse 2011. aastal – see tähendab erinevaid Euroopa fiskaalpoliitikate jälgimismeetodeid. Mina ütleksin, et see on üks konkreetne otsus.

Teiste otsuste osas, kuidas luua jälgimissüsteem ja – mis on veelgi olulisem – kuidas luua sanktsioonide süsteem, käib debatt veel edasi. Kuid meie raport peaks valmima üsna pea.

Mis on Leedu seisukoht sanktsioonide suhtes? Väidetavalt mõned riigid neid ei poolda.

Ma ei saa öelda, et me armastame sanktsioone. Kuid, kui on süsteem ja kõik peavad reeglitest kinni pidama, siis ehk mingit sorti sanktsioonid peavad eksisteerima, muidu ei paista süsteem usaldusväärne.

Vastasel juhul tunnetaksid turud taas, et me oleme sõltuvad üksikute riikide poliitikuist ning nemad on alati stabiilsuspakte rikkunud ja jäävad seda tegema ka tulevikus. Kui on olemas usutav sanktsioonide süsteem, peavad riikide poliitikud kaks korda järele mõtlema, mis on nende poliitilisele populaarsusele parem: rikkuda reegleid ja riskida sanktsioonidega või mitte.

Konks on siin aga detailides. See on eriti tähtis uutele liikmesmaadele ehk meile. Kui sanktsioonid põhinevad ainult ühtekuuluvusfondidel ja struktuurfondidel, siis oleksime meie ainsad, kes neid tunneksime. Ja see pole aus. Sest iga riik, kes rikub ELi seadusi ja kokkuleppeid peaks tundma sanktsioone sama rängalt kui iga teine.

Kui sanktsioonid on väga nõrgad, peaksid nad olema nõrgad kõigi suhtes – kuid see ei näitaks süsteemi väga usaldusväärsena. Ma näen debatti selle üle, et ühist põllumajanduspoliitikat ei tohiks ehk arvesse võtta, kuid siis ehk tunneksid sanktsioone ainult uusliikmed. See on midagi, mida tuleks vältida. Me kindlasti ei toeta diskrimineerivaid sanktsioone.

Aga üldiselt on sanktsioone vaja lihtsalt selleks, et pakett paistaks usutav. Ma arvan, et sanktsioonideta ei annaks praegused arutelud ja muutused nii märkimisväärset tulemust, sest turud hakkaksid kahtlema.

Minnes ELi tasemelt pisut kitsamale Balti tasemele, kui palju teie valdkonnas Eesti, Läti ja Leedu koos ära teinud on ja teha saavad?

Me oleme teinud omavahel väga palju koostööd. Ja mitte ainult isekeskis, vaid ka koostöös Põhjamaadega, sest meil on väga palju ühiseid tunnuseid – näiteks panganduses.

Põhjamaade-Balti koostöö formaat oli väga aktiivne 2009. aastal. Nüüd, kus olukord on mõnevõrra parem kui 2009. aastal, pole see ehk nii intensiivne, kuid see on siiski väga viljakas.
Meil, Baltimaadel, on väga sarnased mustrid ja probleemid. Seetõttu peame diskuteerima ja osadel juhtudel leidma küsimustele ühiseid lahendusi.

Saan vaid teha komplimendi teie valitsusele, kes oli piisavalt tark alustamaks eelarve konsolideerimist piisavalt varakult. Meie puhul see kahjuks nii polnud. Eesti on üks neist riikidest, kus pole seaduslikke fiskaalreegleid, kuid on väga selge arusaamine, et fiskaaldistsipliini pidamine tuleb maksumaksjaile kasuks. See on midagi, mida ma tõeliselt imetlen.

Kui arusaav on praeguses olukorras teie avalikkus?

Ma arvan, et olukord on palju parem kui aastal 2009, kuigi ka siis polnud midagi väga murettekitavat. Nüüd, kui inimesed näevad, et ekspordis läheb tõeliselt hästi ja et nad võivad loota paranemisele lähimas tulevikus, on olukord isegi parem.

Probleem on selles, et ei tohi jääda puhkama. Jätkuvalt tuleb teha tööd. Fiskaalsed ja majanduslikud väljakutsed on alles.

Keegi ei tohiks oodata kiiret palkade kasvu, kuigi me näeme mõningast tagasihoidlikku palkade kasvu ekspordisektoris, mis on hea uudis. Ja tarbijaootused näitavad, et inimesed, ettevõtlus ja isegi need sektorid, mis said kriisilt eriti kõva löögi, nagu näiteks ehitus, näevad tulevikku märksa helgemates toonides kui pool aastat või aasta tagasi.

Kuigi ei saa öelda, et see, kui keegi teine on hädas, teeb heameelt, toob ehk mõningat kergendust ka see, et inimesed näevad, et ka teistel riikidel on probleeme ja nad püüavad rakendada oma kärpemeetmeid.

Äkki on see hea, et nii palju leedulasi töötab välismaal ja tuleb võõrsilt tagasi teadmisega, et ka seal on raske?

Riigid, kuhu leedulased tüüpiliselt läksid, on märkimisväärsetes probleemides. Need olid Iirimaa, Hispaania ja Suurbritannia. Ma usun, et inimesed näevad seal, et gloobusel ei ole vaikset kohta, kus saab lihtsalt olla, kuulda mitte midagi probleemidest, eelarve konsolideerimisest, maksudest ja kulukärbetest.

Kui jälgida Leedust välismaale ulatuvaid teateid, näib, et teie presidendil on üsna tihti ütlemist valitsuse tegemiste kohta. Kuidas teie kirjeldaksite presidendi ja valitsuse läbisaamist?

Ma ütlesin, et meedias ei näe reaalsust alati sellisena, nagu see on reaalsuses. Jah, praegune president on aktiivne president. Eelmised presidendid keskendusid ehk rohkem välis- kui sisepoliitikale. Kuid meil on kriisiolukord ja ma ei ootaks, et president on riigi sees toimuvate asjade osas lihtsalt vait.

Kuid loomulikult on see presidendi, kes määrab ametisse valitsuse ja peaministri valitud ministrid, asi öelda oma sõna selle kohta, kuidas asjad peaksid käima. Aga meil pole suurt erimeelsust presidendiga selle üle, kuidas valitsus poliitikat ajab võib üldiselt mõtleb. Ma ei näe koostöös suuri takistusi.

Ta võib kritiseerida üht või teist ministrit selle üle, mida too teeb või ei tee, kuid see on presidendi otsus kirjutada alla dekreet kellegi ministriks saamise üle. Mistap oleks üsna naiivne oodata, et presidendil pole mingit ütlemist selle kohta, kuidas ministrid töötavad. Kuid see ei puuduta valitsuse poliitikaid või valitsuse mõtlemist strateegiliste eesmärkide teemadel. Selles vallas erimeelsusi pole.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles