Keenias ootab tänaval relvaga ähvardades naiselt käekoti röövinud meest tabamisel vältimatult surmanuhtlus. Grupiviisilises vägistamises osalenu ei ole Kibera slummi elanike hinnangul milleski süüdi. Kui vägistajad üritasid ohvri hiljem tappa, pidid nad karistuseks puhtaks niitma politseijaoskonna ümbruse.
«Kui kuskil maailmas on täiuslik slumm, siis on see Kibera,» sõnas linnaplaneerimist uuriv teadur Caroline Wanjiku Kihato möödunud aastal USA mõttekoja Wilson Center üritusel.
Täiuslik või mitte, igatahes on Kibera Keenia, Aafrika ja ehk ka terve maailma suurim slumm, kus 2,5 ruutkilomeetril elab inimesi eri hinnangutel 300 000 ja miljoni vahel. Need arvud on saadud enamjaolt aerofotosid analüüsides, sest tuhandete muldseintega ning plekk-katusega onnide kasutajaid keegi rahvaloendusega vaevalt kavatseb või suudabki kokku lugeda.
Tänavatel avaneb üsna ootuspärane vaatepilt. Naised pühivad hütiesist. Naised tassivad suurte kanistritega vett koju. Naised teevad süüa. Naised kantseldavad lapsi.
Kvantitantiivsel meetodil (mis mõjuvad paratamatult läänelike katsetena lugeda kainelt kokku, mitu korda keegi perekonnas nädalas peksa sai ja kes lõi) põhinevad uurimused on Kibera kogukonna iseloomulike joontena välja toonud üldiselt kehvalt haridustasemelt võrsuva soopõhise vägivalla aktsepteerimise ning patriarhaalsed ühiskondlikud normid. Teisisõnu tähendab see, et Kibera naised on madalamal positsioonil nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt.
Edasi kaevates avaneb seos vaesuse ja seksuaalse ärakasutamise vahel: mida meeleheitlikumaks teeb inimese ümbritsev, seda enam võib täheldada püüdu saavutada kontrolli jõudu kasutades. Või teisiti öeldes: meeleheitel kogukondades vägistatakse sagedamini ning sellist käitumist loetakse pigem tugevama õiguseks kui kuritööks.
Nii Keenia meedia kui ka välisajakirjandus pööras paari aasta eest palju tähelepanu juhtumile, kui kuueliikmeline kamp vägistas riigi lääneosas 16-aastase tüdruku ning viskas ta latriini surema. 3,6-meetrisest õhulennust hoolimata õnnestus ohvril ellu jääda, august välja ronida ning külaelanike abil kolm ründajat kätte saada, sest nood olid talle varem tuttavad. Rahvajõuk vedas mehed politseijaoskonda, kus neile lubati, et süüdlased saavad karistada. Päiksetõusul anti kolmikule kätte matšeeted ja kästi jaoskonna ümbrusest rohi maha niita. Sellega hakkama saanud, lubati nad koju.
«Enamik juhtumeid kohtusse ei jõua, sest õigussüsteem on Keenias korrumpeerunud. Kui kurjategijal on politsei äraostmiseks raha, siis pole midagi teha,» sõnas organisatsiooni Piirideta Arstid (MSF) seksuaaltervise osakonna juhataja Jane Waugui Munge.
MSF avas 2012. aastal Kibera slummis 24 tundi ööpäevas avatud kliiniku, mis võtab vastu nii vägistamisohvreid – nii nende kui ka sünnitajate kohale toomiseks on kliinikul oma kiirabi – kui ka muid seksuaalsete muredega kimpus täiskasvanuid ja lapsi. Nagu ütleb Kibera kliinikus nõustamist juhtiv Monique Tondoi, on patsiente imikutest vanainimesteni. See kehtib muuhulgas seksuaalrünnaku ohvrite kohta.
«Hea on see, et kui algul toodi ravile palju lapsi, siis nüüd tulevad ka täiskasvanud ning isegi mehed. Kliiniku algusaegadel oli nii, et kui vägistamisest juttu tuli, siis reageerisid mehed automaatselt nii, et neid küll vägistada ei saa,» ütles Tondoi.
Waugui Munge sõnul oli mullu oktoobris, novembris ja detsembris kliinikus üle 18-aastaseid patsiente rohkem kui lapsi. «Tavaliselt on enamik meie patsientidest lapsed, ja nende hulgas on igasuguses vanuses, on kolme-, viie- ja kuueaastaseid, aga ka teismelisi tüdrukuid,» täpsustas ta siiski.
Mõlema naise sõnul on kõige karmimad juhtumid seotud just lastega. See ei käi üksnes vägistamise, vaid ka seksuaalkaubanduse kohta. Üle poole Kibera 16-aastastest tüdrukutest on söögi eest seksinud ning paljud neist on alustanud sellega juba kuueaastaselt, hindab slummis tasuta õigusabi jagav ühendus Kibera Law Centre. Seks lapsega palju maksma ei lähe, kui selle eest maksta rahas: umbes 20 Keenia šillingit (u 20 eurosenti).
Üks silmatorkavalt ebameeldiv nähtus on Kiberas nii Tondoi kui ka Waugui Munge hinnangul veel.
«Kogukonnas on palju pornograafiat. Lapsi kasutatakse prostituutidena ja pornofilmide osalistena. Raha saavad nad selle eest väga vähe, aga raha on vaja, et käia koolis või osta asju. Tüdrukud teevad seda, et osta kasvõi hügieenisidemeid,» sõnas Tondoi ja lisas, et Kiberas etendatakse publiku ees pornosõusid, milles esinevad alaealised.
2013. aastal kirjutas sellest artikli Keenia tabloid Standard. Väljaande teatel tuli maksta 150 šillingit, et näha laval meest noore tüdrukuga vähemalt 15 minutit seksimas. «Sõus on tavaliselt kaks või kolm tüdrukut. Kui mees lõpetab, peavad vaatajad veel 150 šillingit maksma, et vaadata tüdrukut teise mehega seksimas,» avaldas Standarile anonüümne kohalik allikas.
Waugui Munge sõnul hakkavad lapsed Kiberas väga vara seksima, alustatakse seitsmeaastaselt, kuid on ka kuueaastasi alustajaid. Slummis üles kasvanud lapsi tema sõnul teistes oludes sirgunud lastega võrrelda ei saa.
«Tavaliselt saavad lapsed info televiisorist ja ajakirjadest, kuid Kiberas käivad asjad teisiti. On üks ruum, kus kõik koos magavad, ema-isa, lapsed. Nad teevad kõike laste pilgu all. Nii et lapsed on juba varakult palju näinud ja kõike kuulnud. Tegelikult on neil liiga palju liiga varakult teada,» sõnas ta.
Mõlema naise hinnangul on küll vähemalt üks asi aastate jooksul slummis paremaks läinud – suguhaigusi levib vähem. Osalt on selle põhjuseks kasvanud seksuaalne teadlikkus, osalt vabalt kättesaadavad arstimid.
«Kui oli HIVi kõige õudsem levikuaeg [veel viis aastat tagasi], siis oli ühiskonnas levinud arvamus, et see tõbi on karistus ebamoraalse käitumise eest. Nii ei julgenud toona igaks juhuks arsti juurde minna ka mõne suguhaigusega inimene, sest järsku keegi näeb,» rääkis Tondoi. Nüüd on eelarvamus taandunud, samuti on viimastel aastatel Keenias tunduvalt vähenenud HIVi nakatumine.
«Võiks ju arvata, et Kiberas haigused lokkavad, kuid tegelikult võivad inimesed igasse kliinikusse sisse põigata ja tasuta arstimeid saada,» selgitas Wagui Munge.
Küll stigmatiseerib sootsium jätkuvalt vägistamisohvreid. Paljud ohvrid otsustavad juhtunu üldse maha vaikida, sest peavad end süüdlaseks. Mõnikord ei osatagi vägistamises vägistamist näha. Wagui Munge tõi välja, et peresisesest vägistamisest ei räägita näiteks üldse.
«Meil seda ei ole. Mees on perepea. See pole keenialik, aafrikalik minna ütlema, et mees sind vägistas. Ma pole kunagi sellisest juhtumist kuulnud,» rääkis ta.
Peresisene vägivald on Keenias akadeemiliselt veel üsna läbiuurimata ala, kuid praegune USA Lõuna-California ülikooli õppejõud Elizabeth Swart jõudis 2011. ja 2012. aastal Kiberas tehtud suhteliselt väikse valimi (200 naist) seas tehtud uuringus tulemusele, et 86 protsenti neist oli kogenud soopõhist vägivalda.
2007. aastal tehtud Kiberat puudutavas uuringus tulid Annabel Erulkar ja James Matheka aga järeldusele, et küsitletud tüdrukutest iga kuues oli viimase kolme kuu jooksul saanud peksa või oli teda löödud. Põhjuseks nimetasid ohvrid ise oma partneriga ebaviisakalt rääkimise, neile mittekuuletumise või suutmatuse teha kodutöid.
Nii nagu füüsiline vägivald on karistus vale käitumise eest, võib Wagui Munge sõnul olla karistus ka seksuaalne vägivald.
«Mõnikord vägistatakse näiteks sel põhjusel, et partner häirib. Karistuseks vägistatakse ta ära. Või siis tema laps. See on karistusmeetod. Mehed kasutavad seda loogikat. Kui Keenias on mingid vägivallapuhangud, kaasneb nendega alatasa vägistamine,» ütles ta.
Eriti silmatorkava näite pakkus Keenias 2007.–2008. aasta valimiste järel lõõmanud vägivallalaine, milles vägistati aktivistide hinnangul umbes 3000 naist. Üks vägivallakeskusi oli toona Kibera.
«Oleks vaja, et jõutaks kokkuleppele, mida lugeda vägistamiseks. Meie ei ole veel sinnamaani jõudnud,» ütles Wagui Munge. «Kas tõesti kõlbab vägistamise põhjuseks see, et naine oli sobimatult riides? Aga kui ohvriks on 70-aastane vanaema? Kas siis sobib põhjenduseks samuti riietus? Või imik? Ja siis see arvamus, et vägistab alati keegi võõras – nii et kui vägistab nõbu või onu, siis pole see vägistamine, vaid normaalne asjade käik? Need asjad tuleb veel selgeks saada.»
Ajakirjaniku reis toimus MTÜ Mondo maailmahariduse projekti raames, mida rahastas Eesti välisministeerium.