85-aastane holokausti üleelanu Susan Pollack räägib Briti ajakirjandusele eelseisva kohtuprotsessi eel «Auschwitzi raamatupidaja» Oskar Gröningi üle, et ta ei vihka oma kunagist piinajat.
Auschwitzi ellujääja: ma ei vihka, aga mu südames pole andestust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma ei vihka teda. Aga minu südames ei ole andestust – see ei ole minu roll,» räägib naine usutluses ajalehele The Telegraph. «Ma arvan, et oma elu loojangul vaatavad inimesed tagasi ja mõtlevad: mida ma olen küll teinud?» pakub naine põhjust, miks otsustas end aastakümneid varjanud 93-aastane Gröning end üles anda. Naine ei näe enda sõnul erilist vahet asjaolus, et oma kõrge ea tõttu ei jõua endine nats ilmselt kuigivõrd kaua karistust kanda.
1944. aastal Auschwitzi jõudnud 13-aastane tüdruk veeti koos perekonnaga kohale loomavagunites, kus neile ei antud ei süüa ega juua. «Kui uksed tehti lahti, tundsime kergendust. Nii paljud inimesed olid rongi peal surnud ja lõpuks saime me värsket õhku.»
Pollack valetas end ühe Ungari tüdruku soovituste põhjal kaks aastat vanemaks, et pääseda kohesest hukkamisest. Tema ema saadeti otsekohe gaasikambrisse.
Paljaks pöetud tüdrukut esitleti ka kurikuulsale koonduslaagri arstile Josef Mengelele, hüüdnimega Surmaingel. Pollacki meenutuste järgi olnud too pikakasvuline, enesekindel ja karismaatiline mees. «Tüdrukud kõndisid sirge seljaga ja otse, et jätta endast talle tervet muljet,» ütleb naine. «Ta vaatas, keda meist kasutada orjatööjõuna ja keda gaasitada. Mengele osutas oma kepiga – siia- või sinnapoole. Ilma mingisuguse emotsioonita.» Pollack kaotas laagris üle 50 pereliikme.
«Me peame endaga kaasa võtma õppetunni – igaüks sakslastest oli vastutav. Hoolimata sellest, kas nad lasid gaasi või tulistasid kellegi pihta. Nad olid seal – kui oli aeg seista vastu,» räägib naine.
«Miks nad sellega kaasa läksid? Nad olid haritud, nad suutsid mõista. Saksamaa oli haritud ja kultuurne. Kas see teadmine, et nad saavad kellegi üle valitseda, oli nende ajus nii tähtis? Nende vaimupildis olime me hullemad kui ussid.»