Edward Lucase kolumn: Venemaa tõeline valik

Edward Lucas Foto: Liis Treimann/Postimees

Postimees vahendab tuntud Briti ajakirjaniku ning raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autori Edward Lucase esimest iganädalast kolumni uudisteagentuurile BNS. Järgmine kolumn ilmub järgmisel esmaspäeval.

Õrritasin hiljuti Suurbritannia kõrget ametnikku väitega, et establishmenti hinnangul on Vladimir Putin Venemaa parimatest huvidest kahetsusväärselt üksnes valesti aru saanud, ent lõpuks jõuab Vene liider ikkagi äratundmisele, et Lääne tee on parim tee.

Ma pidasin oma jõulist sarkasmi ilmseks, ent minu lõunasöögipartner noogutas süngelt ja ütles, et tema hinnangul võtab see asjade seisu üsna hästi kokku.

Tõelised marksistid on Läänes. Nad ei mõista, et nad tegutsevad pudrupäise 19. sajandi Saksa filosoofi õpetuste järgi. Sarnaselt temale peavad nad majandust tähtsamaks asjadest, mis on tegelikult olulisemad. Venemaa majanduslikes huvides ei oleks tõeline vastasseis Läänega. Seetõttu seda ei juhtu. Lõppude lõpuks loeb raha.

Sellest tulenevalt ei mõista need neomarksistid Euroopa julgeolekukriisi ohtlikkust. Nad kannavad Ukraina sõja maha kui arusaamatuste ja valearvestuste põhjustatud väikse kohaliku raskuse.

Peame lihtsalt kannatlikud olema. Sanktsioonid ja madal naftahind vähendavad Kremli isu vastasseisu järele. Seejärel sõlmime Venemaaga kokkuleppe. Normaalsus taastub peagi.

Seetõttu oli mul hea meel lugeda Briti silmapaistva Venemaa-eksperdi ja veebilehe OpenDemocracy Russia toimetaja Susan Richardsi väljendusrikast ja kurvameelset artiklit Londoni Guardianis, milles antakse edasi tema hiljutise reisi kogemusi.

Režiimil «on kinnisidee saada impeerium tagasi», kirjutab ta, ja venelased valmistuvad mitte kaudseteks sõdadeks ja külmutatud konfliktideks, vaid «täiemahuliseks sõjaks Läänega».

Ent nagu paljud Lääne kommentaatorid, arvab preili Richards, et süüdi on mõlemad pooled. «Triumfaalsuse ja rumaluse kombinatsiooni läbi» kirjutab ta, «oleme võimendanud Venemaa iidvanu kõrvalejäetuse ja ohvriks olemise hirme».

Tegelikult ei ole. Lääs ei ole Venemaad vaenlasena kohelnud. Venemaa käitus sellena ja me oleme (aeglaselt) üles ärkamas. Kunagised vangistatud riigid on õigusega mures, et Kreml asub neid ühel päeval uuesti ähvardama. Me ei ole neid muresid piisavalt tõsiselt võtnud (preili Richards sõitleb lääneriike õigustatult Venemaa jälgimise võimekuste vähendamise eest pärast külma sõja lõppu). Me lubasime need riigid siiski NATO-sse (koos kahe Venemaaga sõlmitud õiguslikult siduva lepinguga, mille Venemaa on nüüd kõrvale heitnud).

Venemaa tõeline valik on olla Hiina vasall või Lääne liitlane. Teine valik on olnud avatud alates 1991. aastast, ent selleks peab Venemaa üle saama oma imperialistlikust minevikust, aktsepteerima Euroopa julgeolekukorraldust ja lõpetama naaberriikide ähvardamise. Siiani Kreml seda ei taha.

Selle asemel on see mürgise Lääne-vastase propagandakampaaniaga juhtinud avaliku arvamuse kõrvale kleptokraatliku režiimi läbikukkumiselt Venemaa moderniseerimisel.

Preili Richardsi sõnul on venelased hämmingus Lääne toetusest Eesti ja Läti «etnokraatiatele», mis «diskrimineerivad radikaalselt oma venelastest alamaid».

Pole selge, kas ta ise kiidab sellise rumaluse heaks. Samas esitab ta omapoolse mõttetuse: «Kiiev on tõepoolest Vene riigi sünnipaik. See on oluline samamoodi, nagu on endiselt tähtis asjaolu, et USA rajajad olid pärit Suurbritanniast.» 

Et see paralleel üldse vett peaks, pidanuks USA koloniseerima Suurbritannia ja korraldama tohutu genotsiidilaadse näljahäda. Vasakliberaalid mõistavad avalikult hukka lääneriikide imperialismi. Samas on neil kummaliselt raske näha Venemaa suhteid oma naabritega läbi sama postkoloniaalse prisma.

Tõepoolest, sarnaselt pilgatud imperialistidele on neil raske pidada neid endisi kolooniaid üldse tõelisteks riikideks.

Preili Richards ütleb, et me oleme «absurdses ja ohtlikus» olukorras. Vähemalt selles on tal õigus.