Bukaresti viienda rajooni Pângărati tänaval käis esmaspäeva keskpäeval
tihe seltsielu. Viis mustlasnaist kogunesid saabunud sotsiaaltöötaja ümber ja asusid teda elavalt küsimustega pommitama: «Kunas saabuvad lastele mõeldud aabitsad? Millal antakse lastele lõpuks spordiriided?». Rumeenias käis sealsete mustlaste eluga tutvumas Inga Höglund.
Avanenud vaatepilt oli trööstitu. Aukliku kruusatee ääres olid püsti pandud hurtsikud, tänava otsas asuvast kaevust pumpas nelja-aastane poisiklutt endale värskenduseks joogivett, hulkuvad koerad võitlesid neile visatud saiakontsu pärast.
Teeäärsed majad olid väiksemad kui suurema osa eestlaste garaažid. Ühte kotta mahtus hädavaevu kaks voodit ning vooditevahelisel vabal ruutmeetrisuurusel põrandalapil kooris naine kartuleid.
Hurtsiku sees olid värvilised asjad üksteise peale kuhjatud, kappidest või riiulitest polnud märkigi. Nõndanimetatud pliit asetses aga ukse taga tänaval, tuleaseme kõrval võis muu kola otsas näha plastist lastevanni ja potti.
Vaesus torkab silma
«Meil pole vett, meil pole kanalisatsiooni ja siin on nii must, et lastel on kõikidel kirbud!» karjus üks vana naine koja ees, ise samal ajal kätega ägedalt külaliste ees vehkides.
«Ei ole neil mingeid kirpe, ära valeta! Mida sa röögid?» tõstsid naabrinaised selle jutu peale ärritunult häält.
See aga naist ei heidutanud ning hädakisa jätkus: «Ja vett peame käima hankimas ristmikul! Teekatet pole, keegi meid ei aita. Midagi pole siin aja jooksul muutunud.»
Vaesus ja puudulik hügieen on kohalikus mustlaskogukonnas silmanähtav. Umbes 30-aastastel naistel pole kellelgi enam esihambaid suus ning ema pluusinurka sikutavad määrdunud nägudega, kuid rõõmsa ilmega lapsed.
Pângărati tänav on üks Bukaresti vaesemaid piirkondasid ning suuremas osas elavadki seal just mustlased. Kohalikud tunnistasid, et tänavune aasta on neile eriti raske ja majanduskriisi tagajärjed annavad tunda iga päev: tööd ei ole, peale selle kärbiti niigi kasinat sotsiaaltoetust.
«Peamine probleem on töö leidmine. Selle kõrval on isegi väheoluline, et meie tänaval vett või asfalti pole,» teatas Pângărati tänava mustlaste isehakanud esindaja, ühe sealse pere isa Gheorghe Pirvu.
Tema sõnul puudub enamikul mustlastest kindel töökoht ja peamiselt tehakse ühepäevaseid tööotsi. «Osaliselt pole tööd lihtsalt sellepärast, et oleme mustlased, aga samal ajal muidugi ka seetõttu, et paljudel puudub väljaõpe,» tunnistas Pirvu. Nõukogude ajal oskuste ja teadmiste nappus rolli ei mänginud – kõikidel mustlastel oli suurtes tehastes töökoht.
Mustlaste hariduse on endale südameasjaks võtnud mitu mittetulundusühingut. Neist tuntuim Ovidiu Rom üritab vaeste perede lapsi lasteaeda meelitada.
Keeleoskuseta ja minimaalsete teadmisteta pole heategevusorganisatsiooni hinnangul vähemustel mingit võimalust elus edasi pürgida.
«Kui siin lähedal ringi käisime, siis suurem osa leitud lastest polnud üheski koolis-lasteaias kirjas,» sõnas Ovidiu Romi projektijuht Elena Mocăniţă. «Kui panime nad kõik kirja, tuli jälle kokku liiga palju lapsi. Nüüd plaanitakse üks lasteaed juurde teha.»
Kuigi Ovidiu Rom pole suunatud vaid mustlaste harimisele, tunnistavad töötajad, et valdavalt satuvad nende sihtgruppi just rändrahva esindajad.
Pângărati tänavalt leiti ka viie lapsega pere, kus emal polnud isikut tõendavat dokumenti ega mingit haridust. «Seetõttu polnud ka tema lapsed kuskil registris kirjas. Ta ei saanud ühtegi toetust ja ainuke võimalus oli kerjata. Nüüd on ta jälle rase,» kirjeldas Mocăniţă.
Mocăniţă hinnangul on kõige suuremaks probleemiks vaesus – isegi kui haridus on tasuta, ei jõua lasterohked pered lapsele riideid ja jalanõusid soetada. Nii jääb kooli ja lasteaeda tihtilugu minemata.
«Kui sul on ikka seitse-kaheksa last ja tööd pole, ei jää sul muud üle, kui kerjata või varastada,» selgitas Pirvu. Mustlase arvates on lasterohkus osaliselt harimatuse süü, kuid oma rolli mängib ka mustlaste kultuur.
«Mustlastel on juba aegade algusest peale palju lapsi olnud,» tõdes Pirvu. «Meil on vanasõna, mis ütleb: mida rohkem lapsi, seda rikkam sa oled. Asi on kindlasti ka selles, et nõustamist pole olnud ning paljud mõtlevad hoopis, et nad saavad lapse eest ju raha.»
Nii elab näiteks Pirvu kolmetoalises naabermajas koos 16 alaealist. «Ühel õel on üheksa last, teisel neli,» tõdes Pirvu. Mustlasperedes vastutavad majapidamise eest naised. See tähendab, et lastetoetusega peab põngerjatel kõhu täis söötma, riided hankima ja veel kodu eest hoolitsema.
14-aastaselt emaks
Lastetoetusest jääb aga kõigeks selleks ilmselgelt väheks ja nii peavad juba kaheksa-aastased tüdrukud oma väiksemaid õdesid-vendasid valvama, samal ajal kui vanemad tänaval näiteks pudeleid korjavad.
«Nende ainuke sissetulek on 80 leud (295 krooni) lapse eest,» selgitas Mocăniţă. «Lisaks nad ei mõtle pikalt ette – peamine on, kuidas oma hetkevajadusi ja probleeme lahendada. Seetõttu minnakse päevatööle. Ühel päeval teenivad nad ehk 100 leud (368 krooni) ja ostavad kohe mobiiltelefoni. Kui teisel ja kolmandal päeval tööd ja raha enam pole, siis suures näljas müüvad soetatud telefoni jällegi maha.»
Ühiskonda sulandumast takistab mustlasi peale teistsuguse välimuse ka üldine käitumine. Tagatipuks olevat seksuaalkasvatus mustlaste seas pigem tabu ja nii saavad juba 14-aastased neiud esimest korda emaks. Samas väidetakse, et täiesti traditsioonilisi mustlasperekondi on jäänud üsna vähe ja suurem osa suudab ühiskonnas üsnagi edukalt hakkama saada.
«Kooliharidus pole kunagi mustlaste kogukonnas prioriteediks olnud, alles viimastel aastatel pannakse sellele rohkem rõhku,» sõnas Ilfovi mustlaskogukonna esindaja, prefektuuri nõunik Oaie Villiam.
«Võib-olla on asi geenides,» oletas Villiam. «Oleme ekstravertsemad ja avatumad üksteise suhtes juba väiksest peale,» kirjeldas Villiam. «Mustlased on veidi lärmakamad kui kõik teised, see tuleneb temperamendist, aga ka haridusest.»
«Oleme väga külalislahked, meie inimeste vahelised suhted on palju lähedasemad,» jätkas Villiam. «Kui mujal helistatakse ja lepitakse kohtumine eelnevalt kokku, siis meil käib asi väga lihtsalt – sa lähed kellegi poole ja oledki külas. Siis katame koos laua.»
Villiami hinnangul on Rumeenias probleeme vaid kümne protsendiga mustlastest ehk umbes 150 000 inimesega. Pooled elavad nõuniku sõnul hästi, kümnendik on tõeliselt rikkad ja umbes 40 protsenti elab vaesuses.
«Kerjavad mustlased on vaid murdosa rahvast. Siin külas näiteks ei minda juba oma tõekspidamiste tõttu mitte kunagi kerjama või varastama,» selgitas Villiam.
Halva maine tõttu peavad mustlaste esindajad pidevalt pingutama, et seda üldlevinud hinnangut muuta. «Paljud mustlased pannakse ühte patta, nagu oleksid kõik kurjategijad. Nüüd ei tehta enam vahet, kas oled aus mees või mitte. See on puha vale suhtumine ju,» selgitas Pirvu elavalt.
«Loomulikult leidub selliseid kurjategijaid. Aga siis tuleb politsei neid otsima ja vaatab meile otsa. Meid koheldakse varastena,» lisas ta.
Villiami sõnul on mustlased tihti pettunud ja tunnetavad rassismi peaaegu igal sammul. «Meil on oma süü selles, et niisugune arvamus levib,» möönis ta. «Me pole suutnud juba niivõrd pika aja jooksul maailmale selgeks teha, et me pole kõik vargad ja kõik pole pesemata ja räpased.»
Läände paha peale
Ta lisas, et ka meedial on mustlaste halvas maines oma roll. «Palju huvitavam on ju näidata mustlasest prostituuti, kui kedagi, kel on kõrgharidus ja oma maja,» tõdes Villiam.
Ilfovis võib kohata ka erakordselt rikkaid mustlasi. Väidetavalt olla nad varanduse kokku ajanud seadusliku vanametalliäriga ning nüüd laiuvad Bukarestist paarikümne kilomeetri kaugusel Sintestis nende sadakond omanäolist villat – üks uhkem kui teine.
Mõned mustlased ajavad rikkust kokku ka ebaseaduslike äridega. Näiteks saadetakse Lääne-Euroopasse oma sugulased tänavatele kerjama, varastama või vahendatakse läände prostituute. Saadud raha saadavad sugulased aga tagasi Rumeeniasse, kus perekonnapea elab tänu sellele nagu kuningas.
«Selliseid inimesi leidub paraku tõesti. Mina ja mustlaste esindajad ei toeta sellist käitumist. Kui nad seal mõne kuriteo toime panevad, peavad nad selle eest ka vastutama ja vangi minema,» sõnas Villiam resoluutselt.
«Nende tõttu on ju eelarvamused ka teiste kohta, kes tahavad minna läände ja seal ausat tööd teha,» jätkas ta. «Ma ei saa mitte kuidagi sellega nõustuda, et inimesed lähevad sinna ja kerjavad või lapsi selleks ära kasutavad.»
Selle kohta, et Prantsusmaa mustlased välja saatis, on erinevaid arvamusi. Ühes ollakse aga ühte meelt: riik peab probleemiga rohkem tegelema.
«Isiklikult arvan, et Prantsusmaa tegi õigesti, kui mustlased välja saatis. Iga riik peaks siiski ise suutma oma kodanike eest hoolitseda,» leidis Pirvu. «Meie riik pole ju mitte midagi mustlaste heaks teinud.»
Villiami arvates näitab see, kui väljarännet ei suudeta kontrollida, riigi enda nõrkust. Inimesed, kes pole piisavalt haritud, et läänes töötada, ega suuda tõestada, et nad on turistid, ei tohiks tema sõnul riigist üldse välja pääseda.