«Te küsite: mispärast need mehed nutavad? Aga miks nad ei tohiks? Me tahame rõhutada, et tundlikkus, pehmus ja rahumeelsus on omadused, mis sobivad nii meestele kui naistele. Inimesi ei saa nende arvamuste pärast hukka mõista,» rääkisid naised.
«Sellel teemal on tehtud palju kommentaare: et kui sa ei lähe sõjaväkke, siis oled argpüks, memmekas. Teiste sõnadega – sa ei ole mees. Me tunneme huvi: mis täpselt on sel juhul mees?» selgitasid autorid.
Kui kunst on mõeldud provotseerima, siis oli teos sellest kõige ehedam näide. Niipea, kui projekt riputati internetti, levis see kulutulena ja Leedu sotsiaalmeedia asus innukalt kommenteerima.
Arvamused muutusid kiiresti metsikuks ja väljusid kontrolli alt. Ajateenistuse kindlameelsete pooldajate eestvedamisel sattus projekt enamuse kommentaatorite pilke- ning ründealuseks.
Isegi need, kes olid ajateenistuse taastamise suhtes kriitilised ja süüdistasid parempoolseid nonde «argpükside ja reeturite» retoorikas, suhtusid Beata ja Neringa töösse nüüd skeptiliselt.
«Ma usun, et igaühel on õigus valada pisaraid, aga nutmine on intiimne tegevus. Seda ühiselt teha on tavaliselt raskestiusutav näitetükk,» väljendas end ettevaatlikult tuntud blogipidaja ja advokaat Justinas Zilinskas.
Tavaliselt oma sõnadevalikus nii rahulik ja ettevaatlik Leedu PR-guru Mykolas Katkus oli vähem diplomaatiline.
«Millised iganes olid ilusad soovid selle taga – see, millega Beata ja Neringa said hakkama, pole midagi muud, kui intellektuaalne, hästi läbi mõeldud ja ilusalt rahvale esitletud reetmine,» ütles Mykolas.