Kommentaar: tõelised mehed ei nuta?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Manoteises.lt

Pärast ajateenistuse taastamist Leedus on paljud selles otsuses korduvalt kahelnud. Ometi põhjustas kunstiprojekt, mis kujutab noori sõjaväes teenimast keelduvaid ja pisaraid valavaid mehi, palavikulise debati. Milline on moodsa ühiskonna vastutusala ja moodsa kunsti roll selles?

Alates mullusest veebruarist on leedukad – eriti need, kes parasjagu väekohustuslikus eas – veetnud sotsiaalmeedias ja kõrtsides tunde arutamaks küsimust, mis veel aasta tagasi olnuks kujuteldamatu. 3000 meest kutsutakse igal aastal teenistusse. Lisaks avalikustati loosiga koostatud nimekiri rohkem kui 36 000st mehest, kes peaksid ilmuma arstlikku kontrolli.

Ajateenistus NATOsse ja Euroopa Liitu kuuluvasse riigis? Värvatavate nimekirjad 21. sajandil? Kas me valmistume sõjaks? Te teete vist nalja! Kuid Leedu valitsus oli naljast kaugel – uue Külma sõja ja kasvava Vene ohuga vastastikku seismine nõuab suuremat armeed.

Meid ei tohi tabada ootamatult nagu juhtus Ukrainaga. Ning kuna enamus armeeüksusi on paremal juhul vaid poolikult mehitatud, vajame me rohkem mehi. Nõnda on väitnud poliitikud ja sõjaväelased.

Valik taastada 2008. aastal laiali saadetud ja elukutselise armeega asendatud ajateenistus ei olnud mõnede jaoks kerge. Otsus tuua vähemalt viieks järgmiseks aastaks tagasi kunagi nii ebapopulaarne väeteenistus tuli jämeda šokina paljudele 19-26 aastastele, keda võidakse teenistusse kutsuda.

Terve põlvkond leedukaid on kasvanud üles oma sageli Nõukogude sõjaväes teeninud vanematest täiesti erinevas maailmas.

Kui Lääne meedia kutsub Leedut «endiseks Nõukogude vabariigiks», siis leedukad naeravad. Mis siis, et neil, kes sündinud 25 aastat tagasi või hiljem, pole aimugi, mis on nõukogude riik. Kui nad pole sellest just ajalootunnis kuulnud.

Nüüd, kui moodne Leedu on otsustanud teenistuse tagasi tuua, peavad paljud noored inimesed seda nende õiguste ebaausaks kohtlemiseks. Emotsioonid möllavad, mõned ähvardavad ajateenistuse vältimiseks välismaale minna.

Täiesti loomulik, et keegi otsustas valitsevat segadust looval viisil ära kasutada. Kaks noort naist – leedu fotograaf Neringa Rekašiūtė ja telesaatejuht Beata Tiškevič – tulid ideega lagedale. Mõlemad on võitnud kuulsust oma fotoseeriate projektidega, mis näitavad peegli ees seisvaid naisi “oma kehasid armastamas”.

Kasutades vastuolulise teema käsitlemiseks fotograafiat, kogusid naised kokku 14 juhuslikku meest vanuses 17-28 ning tegid neist portreefotod. Kõiki modelle kujutatakse sõjaväevormis ja nad kõik on väga kurvad ja nutavad –  asjaolu, mis on tõeline leedu mehelikkuse stereotüüpide rikkumine. Teose nimi on «Nad võitsid loterii».

«Relv sinu käes ei defineeri sinu mehelikkust,» kuulutab 18-aastane Jaunius, kes näeb oma pikkade juuste ja pisaraga märgistatud kurva näoga välja nagu haldjas Sõrmuste Isanda raamatust.

«Kas saab vangistada meesterahva tahet ja kutsuda seda vabaks elamiseks?» küsib Edvinas, kes on väidetavalt ainult 17 ja kes peaks endast sõjaväkke teatama kahe aasta jooksul.

Üks teine nuttev noormees – 23-aastane Denisas – kirjeldas perfektselt paljude Leedu noorte põlvkonda kuulujate loogikat. «Kohustuslikud asjad peaksid olema sellised, mida valid oma vaba tahtega.» Midagi sarnast kuuleb tänapäeval sageli: noored armastavad rääkida oma õigustest ja vabadusest valida seda, mida iganes nad tahavad. Ilma vastutuseta mitte millegi ega kellegi ees peale iseenda.

28-aastane Danas, oma ea tõttu väeteenistuseks sobimatu, juhtis tähelepanu mehe rollile tänapäeva ühiskonnas. «Arhailised ajad, kus mees pidi tapma piisoni ja ta oma perele koju tarima, on minu meelest juba ammu läbi. Ma arvan, et üldiselt võttes pole sõjavägi halb asi, aga oma kohustuslikus vormis pole ta kindlasti ka hea,» ütles ta.

«Tahtsime näidata säärase mõtlemise teist poolust. Mitte domineerivat seisukohta, mis tõstab armeed au sisse ja toetab mehelikkuse arhailist rolli. Vaid seda, mis neis kahtleb. Et näidata, kui ohtlikud on sool põhinevad ootused: meestest oodatakse, et nad oleksid ratsionaalsed, tundetud ja agressiivsed,» põhjendasid Beata ja Neringa. Nende väitel astus Leedu ajateenistuse taastamisega ajas mitu sammu tagasi.

«Te küsite: mispärast need mehed nutavad? Aga miks nad ei tohiks? Me tahame rõhutada, et tundlikkus, pehmus ja rahumeelsus on omadused, mis sobivad nii meestele kui naistele. Inimesi ei saa nende arvamuste pärast hukka mõista,» rääkisid naised.

«Sellel teemal on tehtud palju kommentaare: et kui sa ei lähe sõjaväkke, siis oled argpüks, memmekas. Teiste sõnadega – sa ei ole mees. Me tunneme huvi: mis täpselt on sel juhul mees?» selgitasid autorid.

Kui kunst on mõeldud provotseerima, siis oli teos sellest kõige ehedam näide. Niipea, kui projekt riputati internetti, levis see kulutulena ja Leedu sotsiaalmeedia asus innukalt kommenteerima.

Arvamused muutusid kiiresti metsikuks ja väljusid kontrolli alt. Ajateenistuse kindlameelsete pooldajate eestvedamisel sattus projekt enamuse kommentaatorite pilke- ning ründealuseks.

Isegi need, kes olid ajateenistuse taastamise suhtes kriitilised ja süüdistasid parempoolseid nonde «argpükside ja reeturite» retoorikas, suhtusid Beata ja Neringa töösse nüüd skeptiliselt.

«Ma usun, et igaühel on õigus valada pisaraid, aga nutmine on intiimne tegevus. Seda ühiselt teha on tavaliselt raskestiusutav näitetükk,» väljendas end ettevaatlikult tuntud blogipidaja ja advokaat Justinas Zilinskas.

Tavaliselt oma sõnadevalikus nii rahulik ja ettevaatlik Leedu PR-guru Mykolas Katkus oli vähem diplomaatiline.    

«Millised iganes olid ilusad soovid selle taga – see, millega Beata ja Neringa said hakkama, pole midagi muud, kui intellektuaalne, hästi läbi mõeldud ja ilusalt rahvale esitletud reetmine,» ütles Mykolas.

Need olid vaid mõned pehmematest reaktsioonidest. Laialdaselt leidsid kasutust sõnad nagu «argpüks», «märgade pükstega memmekas» ja veel hullemadki.

Kommenteerijad mõnitasid lapsenäoliste nutvate hipsterite füüsilist väljanägemist. Keegi väitis, et üks nutvatest meestest – Denisas – oli sama, kes arreteeriti mõne aasta eest süüdistatuna ebamoraalses käitumises. Ta jäänud vahele avalikus kohas teisele mehele oraalseksi sooritamisega.

Leidus ka palju homofoobilist sõimu ja üleskutseid argpüksid kastreerida. Lõppude lõpuks on Leedu üsna tuntud oma sallimatuse poolest homoseksuaalide vastu – vaatamata asjaolule, et vähemalt üks väkke kutsutud gei astus mõned nädalad tagasi avalikkuse ette oma sooviga aega teenida.

Ent miski ei pannud piiri parodeerivate fotoseeriate katkematule voolule. Nii kuulsad kui vähemkuulsad leedukad tegid endast massiliselt pilte, pilgates nendega nutvate meeste projekti. Kurbade nägude ja väidetavate pisarate taha peitsid nad väljamõeldud lugusid meestest ja naistest, kes kaebavad riigi ebaaususe üle.

«Ma poleks kujutanud ette, et toasoe on 21. sajandil nõnda kallis. Keegi ei öelnud mulle, et Vilniuses elades võib see maksta 3 eurot ruutmeetri kohta. Kui valitsus seda kütet tahab – las ta maksab selle kinni, mina ei kavatse kulutada oma nooruse kõige ilusamaid aastaid süsteemi teenimisele,» naljatas kuulus püstijalakoomik Paulius Ambrazevicius.

Teised võtsid peagi vedu ja kaebasid «esimese maailma probleemi» huumorivoolu parimaid traditsioone järgides kõige üle: alates sooja vee ja sanatooriumiprotseduuride puudumisest kuni nõudmiseni maksta makse ja isegi vajaduseni igal hommikul kooli ja lasteaia jaoks üles ärgata.

«Miks ma peaksin seda tegema? See on nii ebaaus ja rikub minu õigusi inimolendina. Kas see on mingi diktatuur?» mõnitasid väikesed lapsed, õpilased ja endised sõdurid. Ajakirjanikud täiendasid leedu keele sõnavara isegi uue väljendiga: verktiniai (nutjad). See on kombinatsioon leedukeelsest sõnast šauktinai (ajateenija) ja verbist vertki, mis tähendab nutmist. Uudissõna koos pilkavate fotolavastustega levis internetis kulutulena, millele ei paistnud tulevat lõppu.

Beata, üks projekti autoritest, tundis toimunu üle üllatust ja tundis end solvatuna, kui teda võrreldi vatnikuga – slängiterminiga, mis tähistab haletsusväärset Kremli-meelset inimest. «Aga ma olen õnnelik, et see provotseeris elava reaktsiooni ja arutelu ning julgustas mõnesid vabatahtlikult armeega liituma – oleme kuulnud vähemalt ühest sellisest juhtumist,» sõnas kunstnik.

Tuntud kolumnist ja toidukriitik Andrius Uzkalnis – mees, kes on võrreldav Leedu versiooniga Jeremy Clarksonist – suunas tabavalt tähelepanu asjaolule, et projekt paljastas ühe väga tähtsa nähtuse.

«Täna olen ma enam kui kunagi varem veendunud, et Leedu on vaba maa, mitte mõtteid kontrolliv politseiriik. Nende nutvate meeste pildistamine pole reetmine. See on kunst, ja kunst peab õrritama. See häiris mind, aga ma olen õnnelik, et sedalaadi kunst on olemas,» lausus Uzkalnis.

«Nimelt sellel põhjusel Leedu ajateenistuse taastaski – et ta saaks olla vaba riik, kus inimesed saavad teha pilti nutvatest meestest ja nende üle naerda. Mitte riik, kus kunst on teatud käskude teenistuses. Jah, kunsti võib poliitikaga kokku segada – ja just seda projekti autorid tegelikult tegidki,» arvas kolumnist.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles