Sitsiilias maffiavastase võitlusega tegelev prokurör Calogero Ferrara hakkas inimsmugeldajaid uurima 2013. aasta oktoobri hommikul, mil Lampedusas juhtus suur laevaõnnetus ja uppus 366 migranti. Ta käskis oma ametnikel aluselt eluga pääsenud inimeste käest küsida meeste telefoninumbreid, kes neid teele aitasid.
Jälgides telefone ja nende omanike teistele numbritele tehtud kõnesid, ehitasid Itaalia võimud tuhandeid telefone ühendava võrgustiku, mis ulatus Aafrikast Euroopasse, Lähis-Itta, Aasiasse ja USAsse, kirjutas sel nädalal smugeldamisteemast mahuka loo avaldanud USA väljaanne Newsweek.
18 kuu jooksul salvestas Ferrara meeskond üle 30 000 kõne. Osa mahakirjutusi näitas Ferrara USA väljaandele Newsweek ning neist paljastub täiesti uute, üle mitmete riikide ulatuvate kriminaalsete sündikaatide olemasolu, mille väärtus aastas kokku on kuus miljardit eurot.
Telefonilindistustest tõusis teiste seast selgelt esile Etioopiast pärit mehe Ermias Ghermay' nimi, keda Itaalia uurijad peavad nüüd üheks hõivatumaks ning peenemate skeemidega uue aja inimkaubitsejaks.
«Ta on armutu kurjategija, kes on loonud raha saamise nimel inimkaubaäri,» sõnas Ferrara.
Etioopia smugeldajatevõrgustik pakub migrantidele täisteenust – majutus, transport, toitlustus – , ning nende kontaktid ulatuvad Aafrika keskelt Liibüani, sealt Itaaliasse ning Itaaliast omakorda mujale.
Kriminaalses plaanis midagi sellega võrreldavat Ferrara sõnul mujal ei ole. «Ei mingeid nimesid, ei selget baasi, muutuv osalejaskond ning mis kõige olulisem – tegutseda saab täiesti riskivabalt.»
«Narkootikumide kaubitsemisega on nii, et kui kaotad narkootikumid, kaotad oma raha. Kuid sel juhul maksad sa ette. Isegi kui migrandid upuvad, on Ermias juba raha kätte saanud,» sõnas Ferrara.
Ermias Ghermay kliendid kirjeldavad teda umbes 40-aastase mehena, kes on lühike ja jässakas. Vestlustes jätab ta mulje, et pole küll liialt kooliharidust saanud, kuid on see-eest elukogenud ja tänavatarkusest pungil: mõjuv, usutav ja räägib ladusalt mitut keelt, sh araabia ja Põhja-Etioopias ja Eritreas kõneldavat tigrinja keelt.
«Väga tark,» kirjeldab üks Palermo politseinik Ghermay’t. «Ta on suutnud luua rahvusvahelise keerulise kriminaalse ettevõtte. Seal on palju inimesi ja kontakte, mis on kõikjale levinud. Ta on professionaal.»
Kuude jooksul, mil Ferrara Ghermay kõnesid pealt kuulas, said võimud tema asjaajamisest veidi selgema pildi. Mees on smugeldajana umbes kümme aastat töötanud. Nagu paljud teised temasarnasedki, baseerub ta enamasti Liibüa rannikul, peaasjalikult pealinnas Tripolis või sadamalinnas Zuwarah’s.
Kuigi Euroopa Liidu ametnikud mõtlevad smugeldajate paatide sihtmärgiks võtmise peale, siis Ghermay kasutab puust kalapaate või kasutatuna ostetud kummipaate: alused üldjuhul upuvad ise või konfiskeeritakse need Sitsiilia rannikul.
See on julgustanud Etioopia inimkaubitsejat kasutusele võtma odavamaid merekõlblikke aluseid ja nii püsivadki need vaevu pinnal.
Vältimaks seda, et kliendid alt ära hüppavad või leiavad muu mereületusmeetodi, on Ghermay üürinud Zuwarah’s ladusid, kuhu ta paneb tuhanded inimesed kuudeks luku taha – olles enne muidugi neilt mobiiltelefonid ära võtnud.
Ghermay’ telefonikõnedest paljastus seegi, et mehel on ambitsioon oma võrgustik sedavõrd keeruliseks ja kaugeleulatuvaks arendada, et seda oleks väga raske purustada. Olemaks pidevalt migranditega varustatud, teeb ta koostööd partneritega Sudaanis, Somaalias, Nigeerias ja Eritreas, kes sõidavad veoautodega üle kogu Sahara. Samal ajal on ta jätkanud uute kontaktide hankimist võrgustiku kaugemate harude kaudu: need kes töötavad Sitsiilias migrantide keskustes, või ka Roomas, Milaanos või isegi kaugemal Berliinis, Pariisis, Stockholmis või Londonis.
Need abilised, keda Ghermay nimetab meelitavalt oma kolonelideks, tegelevad eelkõige kahe asjaga: saadavad ja võtavad vastu nii inimesi kui ka raha. Viimast juhib Ghermay enamasti läbi rahvusvaheliste rahaülekandjate Etioopias, Iisraelis, Šveitsis ja USAs.
Osutatava teenuse osana annavad kolonelid migrantidele ka nende reisi järgmise etapi koloneli telefoninumbri. Suhtlemine käib peamiselt tekstisõnumite kaudu. Kolonelid jagavad migrantidele ka värskemat infot rände kohta: soovitavad kindlast migratsioonikeskusest eemale hoida, sest seal on räpane ja asüülitaotluse läbivaatamine võtab lõputult aega, või mitte sõita Milanost edasi rongiga, sest seal korraldab politsei tihti reide. Mõnel kolonelil on endalgi ärivaistu ja nii reklaamib ta oma teenuseid Facebook’is ja mujal sotsiaalmeedias.
Viimasel ajal on Ghermay oma tegevust samuti mitmekesistanud. Neil, kellel on raha, saavad talt nüüd soetada võltspasse, võltsabielutunnistusi ja ühe Addis Ababa korrumpeerunud Euroopa ametniku kaasabil ka tõelisi passe ja viisasid. Sellisele premium-teenuse ostjale korraldab Ghermay ka lennureisi.
Mehe edukuse saladus tundub peituvat ka tema veenmisjõus. Ta veedab suure osa oma päevast telefoni otsas rippudes ja vestleb peredega, kes maksavad oma lähedaste minemasmugeldamise eest. Ghermay kinnitab neile, et asjad on usaldusväärsed ning kõik on korras, kuid samal ajal tuletab leebelt meelde, et arve vajab maksmist.
Rahaküsimus on eriti delikaatne. Paljud eritrealastest on alles lapsed, kelle inimsmugeldajad on põgenikelaagrist üles korjanud ja lubanud tasuta Euroopasse aidata. Ka väidavad kurjategijad, et üksik laps saab Euroopas automaatselt asüüli ja sel kombel on olemas kindel koht, kuhu pered saavad järele minna.
Kui laps on juba ära viidud, avastavad perekonnad, et nad peavad maksma transpordi eest, kõigepealt hulga raha Vahemere kaldale toimetamise ja siis sama suure summa sealt ülesaatmise eest. Kuni raha pole, hoitakse last ühes Ghermay’ laohoonetest.
Daily Mail kirjutas selle aasta aprillis, et väidetavalt teenis Ermias Ghermay koos oma kaasosalise Mered Medhanie'iga kahe aasta jooksul inimkaubitsemisega ligi 99,5 miljonit eurot.