Kuidas kasakaist sai Putini režiimi maskott

«Selline etnilis-sotsiaalne grupp nagu kasakad on olemas, kuid mina ei samastaks tänapäeva kasakaid nendega, kes olid Venemaal tsaariajal,» arvab Eesti sõjandusajaloolane Igor Kopõtin. «Tänapäeval võime rääkida ajaloolises mõttes konkreetselt ühest või teisest kasakate grupist, kelle seas esineb üsna suuri omavahelisi erinevusi.»

Kasakate kui seisusliku kihi tekkimise ajalugu on Kopõtini sõnul üsna segane. Vene kultuuriruumis on selle kohta kaks põhiteooriat: kasakad on slaavi päritolu inimesed, kes asusid 15. sajandil praeguse Ida-Ukraina aladele eesmärgiga kaitsta idaslaavlaste asumaade tolleaegsest piiri türgi rändrahvaste vastu, või on venestunud turgi rahvas, keda nimetatakse mõnikord ka tšerkassideks.

Kasakate kuulsus sõjameestena ning paiknemine kahe suurvõimu – Rzeczpospolita ja Moskva suurvürstiriigi – mõjualas tähendas seda, et mõlemad tahtsid neid oma riiki integreerida. Kasakate positsioonile tuli see kasuks.

«Mehed, kes olid otsustanud elada eikellegimaal lindpriidena, kujutasid piirkonna uutele arenevatele riikidele ohtu, kuna ründasid piiriasulaid, varjasid tagaotsitavaid kurjategijaid, tegutsesid palgasõduritena – ning kujutasid endast võimalikku hilisemat konkurenti riigimoodustamisele,» kirjutab Kubani kasakatest sotsiaalantropoloog Hege Toje.

Tsaariaeg oli hiilgeaeg

Tsaariaeg oli ka kasakate hiilgeaeg, sest erinevalt teistest ühiskonnagruppidest oli neil võimalus vallutatud aladel maatükile ja teatavale autonoomiale, pärisorja elu nad tunda ei saanud.

Vene keisririigis oli lõpuks 11 valitsusele alluvat kasakaväge. Neist tuntumateks Doni, Kubani, Tereki omad, lisaks väiksemad üksused. Kopõtini sõnul tekkisid need erinevad kantsid näiteks Katariina II ümberasustamispoliitika tulemusel, sest valitsejanna kartis, et kasakad võivad hakata mässe korraldama. Kaasa aitas ka tsaaririigi hilisem poliitika, mis tegi kasakatest eri seisuse. «Nende eesmärk oligi kaitsta Vene piiri. Seda ideed hakati tsaaririigis kultiveerima ja ütleme nii, et aina uued kasakad tekkisid juurde,» räägib Kopõtin.

Kasakate elu nõukogude ajal

1917. aastal oli kasakate ilusal elul lõpp. Kasakad toetasid Vene kodusõja ajal valgeid ja nõukogude ajal see kasuks ei tulnud. Lisaks algas 1920. aastatel расказачивание ehk kasakate hävitamine. «Selle eesmärk oli tühistada need erinevused, mille poolest kasakad erinesid teistest Venemaa elanikest. Ja see õnnestus neil. Tehti kolhoosid, kasakatelt võeti igasugused vabadused, nende hobused, maad, toodi Kesk-Venemaalt elanikke juurde,» selgitab ajaloolane.

Kopõtini sõnul õnnestus Nõukogude võimul aastatel 1929–1933 kasakad sundkollektiviseerimisega enam-vähem lõplikult alistada ja hävitada kogu kasakate seisus, eriti Donimaal, Kubanis, Terekis.

Hruštšovi sula ajal kasakad teistest NSVLi rahvastest enam ei erinenud. «Nende kui grupi sotsiaalne ja etniline koosseis oli niivõrd tugevalt muutunud, et sellises võtmes nagu neist räägiti tsaariajal, ei ole enam põhjust kasakatest rääkida,» ütleb Kopõtin.

NSVLi lagunemisega kaasnes ka kasakate teatav taassünd. Perestroika tõi kaasa entusiasmi oma identiteedi suhtes ja paljud kasakate järeltulijad süvenesid suguvõsa minevikku. Nagu kirjutab Toje, kasvasid 1980ndate lõpus Venemaal asutatud väikesed kasakaajaloo uurimise klubid postsovetliku Venemaa üheks tähtsamaks liikumiseks. 2002. aastal Venemaal korraldatud rahvaküsitluse kohaselt pidas end kasakaks

140 028 inimest. Üle Euroopa ja maailma seostab end kasakaidentiteetiga aga mitu miljonit inimest.

Kasakad ja sõjad

Kasakate jätkuvale sõjakale kuvandile on kaasa aidanud see, et nad on aktiivselt paljudest konfliktidest osa võtnud: Transnistria kokkupõrgetest (1992), Gruusia-Abhaasia sõjast (1992–1993), mõlemast Tšetšeenia sõjast (1994–1996, 1999–2000) ja 2008. aasta Gruusia sõjast.

Krimmi mulluse nn referendumi eel olid «korda tagamas» samuti kasakad ning Donbassi sõjas on teada antud nn separatistide poolel võitlevatest kasakatest. «Ida-Ukrainas on olnud terved üksused neid kasakaid,» sõnab Kopõtin ja lisab, et sinna satuvad ka kriminaalid, kes kasutavad küll uhket nimetust kasakas, kuid kel pole endal üldse aimu, kes tegelikud kasakad olnud on.

Samas leidub praegu Venemaal neid end kasakaks nimetavaid inimesi, kes löövad kaasa kasakate traditsioonide taastamises, aga Vene agressiooni Ukrainas ei toeta.

Kopõtin toob ka ajaloost näiteid, et kasakaid on ka oma grupi sees vastuvoolu ujunud peaaegu igal ajal. Nii otsustasid kasakad Peeter I ajal hetman Ivan Mazepa eestvedamisel tsaari asemel toetama hakata hoopis Rootsi kuningat Karl XII-t. Ka on Vene ajaloolased väitnud, et kasakad on olnud türklaste vastu – kuigi oli kasakaid, kes just türklasi teenisid ja nende rahvaste ülestõuse Balkani maades alla surusid.

Pärast oktoobrirevolutsiooni toetasid kasakad enamikus valged, kuid samal ajal oli olemas tuntud kasakast punane marssal Semjon Budjonnõi.

Teises maailmasõjas moodustati natsiarmees terve kasakakorpus ja mis veelgi ennekuulmatum – nende atamaniks valiti sakslane von Pannwitz. «Nad ei olnud mingid veendunud natsid, pigem oli see võitlus vabaduse ja oma rahvuse eest,» rõhutab Kopõtin. Kasakate oma etnogenees on nii segane, et ka natsid said väita, et kasakad on tegelikult gootide järglased, seega aarjalased.

Tänapäeva Venemaal täidavad kasakad ka võimudele sobivat nišši, kehastades gruppi, kes on alati Venemaa poolt ja valmis seda aktiivselt tõestama. Selle suhtumise võtab kokku Krasnodari kasakate kunagise atamani Aleksandr Peškovi sõnavõtt, kes ise võttis osa Transnistria konfliktist: «Kus iganes vene verd valatakse, lähen kohale võitlema.»

Identiteet

Vene kasakate identiteedi taasloomist uurinud ajaloolane Barbara Skinner avaldas 1994. aastal uurimuse, kus ta lõppsõnas muuhulgas järeldab, et kuigi kasakate väitel on nad pühendunud Venemaa demokraatlikule tulevikule, on nende identiteet sedavõrd tihedalt minevikuga seotud, et kujutab endast loomupäraseid ohte.

«Tänapäeva Vene kasakate identiteedi kolm alussammast: kohus kodumaa ees, traditsioonilised ühiskondlikud väärtused ning 20. sajandi tagakiusamine toovad sisse lojaalsuse, uhkuse ja rehabiliteerimisnõude, mis lähenevad juba lenduvale kombinatsioonile pimedast kuuletumisest, eneseõigustamisest ja kaitsepositsioonile asumisest igasuguse teo suhtes, mida nähakse diskrimineerivana,» kirjutab Skinner. Ta lisab, et selline segu osutuks Venemaal suurte rahutuste korral plahvatusohtlikuks.

Kopõtini sõnul on Venemaal näha tendentsi, et luuakse suurvene vaimu, uut vene identiteeti. Sinna hulka kuulub ka kasakate avalik soosimine, mis on killuks uuest Venemaa identiteedimosaiigist, mis on mõeldud toetama Vene rahvuslikku müüti.

«Kasakate abil saab näidata, et meil on alati olnud üks selline sotsiaalne grupp, kes on alati teeninud riiki ja keskvõimu ning olnud ustav,» märgib Kopõtin ning lisab, et sellises kontekstis jäetakse mainimata, et 18. sajandil mässasid kasakad tsaari vastu ja teenisid poolakaid, türklasi ja sakslasi.

Kasakad täidavad aga ka omalt poolt tänapäeval rolli Vladimir Putini režiimi toetajatena. Näiteks möödunud kuul avasid nad Peterburi lähedal Putini büsti, kus teda kujutatakse Rooma keisrina. Selle kuu algul alustasid nad aga Teise maailmasõja lõpu meenutamiseks hoburännakuga Moskvast Berliini suunas.

Lisaks Venemaale kasutab kasakate müüti praegu ka Ukraina. Zaporižžja kasakatest, nende eluolust, muinasjuttudest ja riietusest on saanud rahva seas kultus. Kiievis korraldatakse massilisi üritusi, kus võib näha tänapäeva Ukraina kasakaid nende ajaloolistes rahvusrõivastes. Ukraina kasakatele loomulik juuksetukk on praegu moes rindel võitlevate Ukraina vabatahtlike pataljonide liikmete seas. Selline trend on osaliselt ka põhjendatud, kuna kasakate päritolumaa on siiski tänapäeva Ukraina, mis otsib aga ühist riiklikku identiteeti.