Euroopa viskab päästerõnga: kui palju pagulasi on riigid nõus vastu võtma?

Isegi Putinist pole mitu nädalat midagi kuulda olnud, sest kogu trall käib pagulaste ümber. Kas maailmas üldse veel midagi peale pagulaste eksisteerib?

Eksisteerib küll. Näiteks Hispaanias ja Horvaatias pole neist 60000 asüülitaotlejast, keda Euroopa Komisjon soovis liikmesriikide vahel ära jagada, peaaegu juttu olnudki. Pagulased on neis Vahemere-äärsetes Euroopa Liidu riikides vana lugu uute kaante vahel.

Samal ajal toimuvad aga Slovakkias vägivaldsed pagulasvastased meeleavaldused ja Ungaris ehitatakse Serbia piirile migrantide eemale hoidmiseks müüri.

Postimees uuris Euroopa Liidu ajakirjanikelt, mis on nende riigi ametlik seisukoht ja millest räägib rahvas, kui jutuks tulevad pagulased. Vastused saabusid 17st riigist. Kõige emtsionaalsem neist Ungarist. Ajakirja Kreativ toimetaja Attila Bátorfy kirjeldab debatti kodumaal: «Kaks hõimu, puudub mõistlik arutelu. Ühelt poolt tuleb pagana rassismi ja rõvedat vihakõnet, teisel pool on naiivne, tihti rumal entusiasm iga pagulase suhtes.»

Ungarile esitati eelmisel aastal rohkem asüülipalveid kui Suurbritanniale. See meie sugulaskeelt kõnelev rahvas on teisel kohal pārast Rootsit pagulastaotluste arvu järgi elanike kohta. Seetõttu polegi ime, et Ungari nii tuliselt reageerib. Miks arutatakse Brüsseli koridorides vaid Itaalia ja Kreeka pagulaste jaotamist Euroopa riikide vahel? Pole ime, et Ungari president Viktor Orbán otsustas kvootide alusel ühtki uut pagulast mitte vastu võtta.

Samal ajal peab neis koridorides tuliseid kõnesid ka Itaalia peaminister Matteo Renzi. «Kui te ei suuda 40000 inimese osas kokku leppida, ei vääri te Euroopa nime,» ütles ta ühes tuntuimas kõnes meeleheitlikult. «Ma ei aktsepteeri seda väiklast ja isekat arutelu.» 

Selle all mõtles Renzi ilmselt enamikke Euroopa Liidu siseministritest, kes tulid laua taha otsusega, et kohustuslike kvootidega nemad ei nõustu. Kvoote toetasid vaid Saksamaa, Austria, Rootsi ja Kreeka ning Itaalia ise. Taani, Suurbritannia ja Iirimaa langesid kohe arutlusest välja, sest neil on Euroopa Liidus spetsiaalne staatus.

Taani reaktsioon oligi kõige kūlmem. Nad mitte ainult ei loobunud Itaalia ja Kreeka asüülitaotlejatest, vaid Kopenhaagen otsustas ka vähendada kulutusi migrantidele ning piirata asüülisaajate arvu. Kuna Taani valis endale äsja uue valitsuse, arvab kohalik ajakirjanik Marie-Louise Andersen ajalehest Århus Stiftstidende, et ilmselt peegeldab selline poliitika rahva enamuse arvamust.

Vanad Euroopa riigid on pagulasteemadest väsinud. Migrantidest on räägitud juba aastaid. Ajalehe Ei Confidencial ajakirjanik Daniele Grasso arvates Hispaanias pagulastest praegusel ajal isegi eriti ei räägita. Välisminister Manuel García Margallo teatas Brüsselis: «Hispaania on juba piisavalt teinud.» Paremerakonnad nõustuvad Grasso sõnul välisministriga, vasakpoolsed mitte.

Abivajajad kaugetest kriisipiirkondadest jõuavad aga Baltimaadesse harva. Kui, siis Venemaa kaudu või Ukrainast. Siiani on Eesti võtnud vastu kõige vähem pagulasi Euroopa Liidus. Ka Läti ja Leedu numbrid pole üüratud. Ehk viitaski Belgia asüüli ja migratsiooni riigisekretär Baltimaadele, kui ta ütles, et Euroopa Liidu riigid ei ole peaaegu üldse kellelegi varjupaika andnud. Et miks peaksid belglased solidaarsust üles näitama, kui nad juba piisavalt pagulasi vastu on võtnud?

Küsisime Euroopa Liidu ajakirjanikelt kolm küsimust: mis on nende valitsuste ametlik vastus pagulaskvootidele, mida rahvas arvab ja kui palju on riik valmis asüülitaotlejaid vastu võtma. Vastas 17 ajakirjanikku 28st.

Vaata vastuseid siit: