Kuubal Guantanamo vangilaagris aastaid kinni istunud austraallane David Hicks avaldas täna raamatu, milles räägib elust USAle kuulunud vangilaagris. Hicksi sõnul oli tema vangistus kuus aastat põrgut.
Austraallane avaldas oma elust Guantanamo vangilaagris raamatu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hicks kirjutab, et oli hirmul, valudes, segaduses ning ei suutnud uskuda endaga toimuvat, kui 2002. aasta alguses Guantanamo vangilaagrisse saabus, vanehdab CNN.
«Esimesed kaks nädalat X-Ray laagris oli hägune segu raskustest: mitte mingit magamist, mitte mingit rääkimist, mitte mingit liikumist, mitte mingit vaatamist, mitte mingit informatsiooni,» avaldab Hicks oma raamatus «Guantanamo: minu teekond».
Hicks vahistati 2001. aastal Afganistanis kahtlustatuna terrorismis ning pälvis sellega hüüdnime austraallasest Talibani võitleja.
Viis aastat oma vangistusest veetis austraallane Guantanamos. Mees saadeti Austraaliasse tagasi 2007. aasta aprillis ning vabastati 2007. aasta lõpus.
Praeguseks 30ndates eluaastates Hicks ei teeni raamatu pealt sentigi, kuna Austraalia seadused ei luba kuriteost kasu lõigata.
Mees avaldab värskes teoses, et huvi reisimise vastu tärkas tal Jaapanis töötades ning oma seikluse vältel Aasias kavatses ta kaasa aidata Kašmiiri vabadusvõitlusele. Selle asemel sattus Hicks aga Afganistanis vangi.
Mees peatati teel Kunduzist Kabuli. Hicks kirjeldas vahistamist järgnevalt: «Pärast mulle kõrva karjumist, tiris ta mind käest. Hakkasin vastu, kuid ta viitas oma relvale. Hirmust andsin järele ja lasin end minema vedada. See oli algus kuuele põrgulikule aastale.»
Guantanamo oli toona veel valmimisjärgus ning mees kirjeldas, kuidas ta elas kongis koos skorpionite, madude ja tarantlitega, kes kuiva ulualust otsisid
«Minu kong, nagu kõik kongid, oli kolm sammu lai ja kolm sammu pikk. Jagasin seda ruumi kahe pisikese ämbriga – üks joomiseks, teine tualetina kasutamiseks,» avaldas mees.
Vangid äratati ülevaatamises isegi keset ööd, et nad ei saaks magada. Omavahel ei tohtinud ka rääkida ning isegi ringi vaatamine oli keelatud.
«Istumine ja lamamine keset kongi olid ainsad asendid, mis lubatud olid. Me ei tohtinud püsti tõusta, kui selleks käsku ei antud. Suurim patt oli puudutada kongi trelle,» kirjeldas Hicks. «Kui reeglite vastu eksisid, isegi süütult ringi vaadates, siis tegeles sinuga IRF tiim (Instant Reaction Force – tõlkes kohese reageerimise üksus). Militaarpolitsei nimetas seda protseduuri maandamiseks või IRFimiseks, kuna nad peksid meid vastu maad.»
Hicksi sõnul nägi ta esimest korda peksmist päev või kaks pärast saabumist, kui üks militaarpolitseinik ühe afgaani jäsemeproteesi tsementpõrandale peksis, samal ajal kui viis meest afgaani tagusid ja ähvardasid. Peksmine sai alguse kongipõrandale kirjutatud lausest «Osama päästab meid», mille afgaan väidetavalt ise oli kirjutanud.
Nüüd elab Hicks Sydneys ja on abielus.