Viis jaapanlaste veretööd, millest maailm pole midagi kuulnud

Kuigi Jaapani peaminister Shinzō Abe on korduvalt avaldanud kahetsust oma riigi sõjakuritegude pärast Teises maailmasõjas, pole ametlikku vabandust Tokyost siiani tulnud. 

Jaapanlaste teod Teises maailmasõjas ja sellele eelnenud Hiina-Jaapani sõjas on hästi tuntud: ajalooõpikutesse on jõudnud nii Nankingi vägistamine ja veresaun kuii inimeksperimentid sõjavangide kallal. Ent peale selle said tõusva päikese maa pojad sõja käigus hakkama veel arvukate vähem vastukaja tekitanud metsikustega. Portaal Listverse tõi välja neist viis. 

Laha lennujaama veresaun, veebruar 1942

Indoneesia saarel Ambonil leidis jaapanlaste käe läbi oma otsa rohkem kui 300 austraallastest ja hollandlastest sõjavangi. Väidetavalt oli tegu kättemaksuga selle eest, et liitlasväed hävitasid ühe jaapanlaste miinitraaleri. Vangistajad valisid oma ohvrid välja juhuslikult ja hukkasid nad pea maharaiumise või täägiga surnuks torkamise teel saare lennuvälja lähistel.

Pärast sõda läksid rohkem kui 90 tapatöös süüdistatud Jaapani ohvitseri ja sõdurit Austraalias tribunali alla. Neli kohtualust mõisteti surma, kuid veresauna algatajani, viitseadmiral Hatakayamani õigusemõistmine ei jõudnud – ta jõudis enne protsessi algust hinge heita.  

Alexandra haigla veresaun, 14.-15. veebruar 1942

Päev enne Singapuri langemist tungisid jaapani sõdurid Alexandra sõjaväehaiglasse ja tapsid kõik selle asukad. Halastust ei leidnud ei arstid ega patsiendid, mõrvati ka operatsioonilaual lebanud. Pärast veresauna kogusid jaapanlased ligi paarsada ellujäänut kokku, panid nad koristama ja toppisid seejärel tubadesse. Hommikul pisteti nad tääkidega surnuks. Ellu jäi vaid viis inimest, kes peitsid end vihmaveerenni.

Kui kindral Tomoyuki Yamashita juhtunust kuulis, lasi ta vastutavad sõdurid kinni võtta ja hukata.

Palawani veresaun, 14. detsember 1944

Filipiinide alla kuuluval Palawani saarel üritasid Jaapani väed tappa kõik oma ameeriklastest sõjavangid pärast valearusaama nagu oleksid liitlasjõud saarele tunginud. Vangid aeti kokku improviseeritud varjenditesse, kus neile pandi elusast peast tuli otsa.

Need, kes üritasid leekidest põgeneda, kas torgati, tulistati või peksti surnuks. Paar tosinat jõudsid rannale peitu, kuid jaapanlased piinasid ja hukkasid neist peaaegu kõik. 150st vangist jäi ellu vähem kui 12, kes leidsid endas jõudu teisele poole lahte ujumiseks.

Uudised toimunust ajendasid liitlasvägesid ägedamatele rünnakutele, et vabastada saarestikus asuvad vangilaagrid.

Nauru okupatsioon, august 1942 – september 1945

Sõjaõuduste eest ei pääsenud ka pisike Vaikse ookeani saar Nauru. Pärast Ameerika pommirünnakut lennuväljale märtsis 1943 raiusid jaapanlased kättemaksuks pea maha ja torkasid surnuks viis interneeritud austraallast. Samal aastal küüditati rohkem kui 1000 pärismaalast teistele naabruskonna saartele, et hoida kokku toitu.

Jaapanlased hävitasid ka kõik Nauru pidalitõbised ehk kokku 39 inimest. Nad aeti paadi peale ja suunati seejärel kaugele avamerele, kus sõjalaevad avasid aluse pihta tule ja uputasid kõik pardalolnud.

Akikaze hukkamised, 18. märts 1943

Mõneti ebatüüpilise, kuid julma intsidenti käigus tapsid jaapanlased laevatäie Saksa tsiviilisikuid, keda kahtlustati liitlaste heaks luuramises.

Jaapani hävitaja Akikaze korjas peale Vaikse ookeani lõunaosa Kairuru ja Manu saartel elavad saksa misjonärid ja hiina tsivilistid. Teel oma sihtkohta Rabauli sai kapten käsu hukata terve rühm. Et ülesanne vaikselt täide viia, viidi reisijad ükshaaval laeva tagaosasse ehitatud hukkamispaika.

Kinnitanud ohvrite randmed ploki külge, lasid jaapanlased nad maha ja heitsid üle parda. Laevamüra ja valju tuule tõttu ei osanud järgmised tapalavale astujad kuni viimase hetkeni mitte midagi kahtlustada. Kolme tunni möödudes olid kõik 60 reisijat tapetud, nende hulgas kaks last, kes visati elusana üle parda.