Süüria põgenik Abdul oli õigel ajal õiges kohas. Temast tehtud foto sai üle maailma kuulsaks. Kahe lapsega üksikisale on annetatud ligi 140 000 eurot. Mida ta selle rahaga teeb? Postimehega rääkis islandlane Gissur Simonarson, kes kogu kampaania taga seisab.
Oslos elav Simonarson ei ole kunagi Liibanonis käinud. Aga ta teab 35-aastast Abduli tänu sellele, et märkas temast tehtud fotot sotsiaalmeedias. Abdul müüb sellel pastakaid, paljajalu tütar õlal magamas.
Fotograafi ennast pole me suutnud leida.
Jagatud foto sai nii palju vastukaja, et Simonarson otsustas avada Abdulile toetusplatformi, kus soovijad talle raha saaksid saata. Abdul, tema 4-aastane tütar ja 9-aastane poeg on nüüd vähemalt 130 000 euro võrra rikkamad ja Simonarson ei ole viimased kolm päeva muud teinud, kui ajakirjanikega rääkinud.
Kust sa selle foto leidsid?
Ma vaatan paljusid säutse [konflikti]piirkondadest ja leidsin selle foto. Otsisin üles mehe, kes seda fotot jagas, aga ka tema ei olnud autor. Me polegi leidnud seda fotograafi üles. Isegi kogu selle meedia tähelepanuga ei ole me saanud teada, kes ta on. See on imelik.
Kas plaanid nüüd Liibanoni minna ja raha ise Abdulile üle anda?
Meil on palju plaane. Mõtlesime sinna minna kolme kuu pärast, et teha video sellest, kuidas ta elu on muutunud ja mis vahepeal juhtunud on. Mõtlesime ka, et ta võiks tulla Norrasse rahale järele. Me ei ole veel lõplikult midagi otsustanud.
Praeguseks on teil kokku kogutud üle 137 000 euro (üle 154 000 USA dollari). Seda on üle 3000 protsendi rohkem kui te algselt plaanisite. Kas pole hullumeelne?
Jah, kampaania on täitsa kontrolli alt väljunud. Ma poleks kunagi arvanud… lootsin, et saame kokku ligi 4500 eurot (5000 USA dollarit – toim.), et nad saaksid osta uued riided ja et veidigi elamistingimusi parandada.
Kampaania on täitsa kontrolli alt väljunud. Ma poleks kunagi arvanud…
Kes annetajad on olnud?
Neid on üle terve maailma. Viimati kui vaatasin, siis 105st erinevast riigist, üle 4000 erineva inimese.
Kampaania lõppeb 11 päeva pärast. Mida Abdul selle rahaga teha plaanib?
Suhtleme temaga nüüd regulaarselt. Ta tahab oma lapsi harida. Praegu ei käi kumbki lastest koolis. Ta tahab ka panna püsti abiorganisatsiooni, et aidata teisi Süüria pagulasi, kes on temaga sarnases olukorras. Praegu ei saa ta aga pangakontot avada, sest on pagulane. Nii et see on üpris keeruline. Me oleme rääkinud ka sellest, et ehk peaksime talle ostma poe. Kui anname talle kogu selle raha niisama, siis lõpuks saab see ju otsa. Ma arvan, et oleks hea panna püsti midagi sellist, millest tuleks püsiv sissetulek.
Abdul tahab Süüriasse tagasi minna. Nii et kui te ostate talle maja Beirutis (Liibanoni pealinn - toim), siis kas talle sobiks see variant?
Ta tahab kindlasti Süüriasse tagasi minna. Loomulikult otsustame me koos temaga ja vaatame, et mida ta sooviks teha. Tahame talle anda erinevad valikud. Ta ise vaatab, mis talle rohkem sobiks.
Ta tahab kindlasti Süüriasse tagasi minna.
Kas temale jääb lõplik otsus?
Kindlasti. Inimesed annetavad talle. Paljud küsivad, et kas ma ei peaks midagi muud ka selle rahaga tegema. Aga minu arvates oleks see ebaõiglane inimeste suhtes, kes tahavad seda meest aidata. See oleks taganemine sellest, mida me lubasime alguses. Hea on see, et [Abdul] ise tahab teisi aidata selle rahaga.
Mida ta enne Liibanoni jõudmist tegi?
Ta töötas šokolaaditehases Süürias ja elas enne sõda Yarmouki põgenikelaagris [suurim mitteametlik palestiinlaste põgenikelaager Süürias - toim.] Damaskuses.
Ta on tegelikult palestiinlane?
Jah, aga ta on Süüria kodakondsusega.
Sa oled väga huvitatud pagulastekriisist Euroopas ja Lähis-Idas. Aga see on vaid üks elu, mida sa suutsid päästa. Mis teistest saab?
Me oleme kindlasti mõelnud sellele. Eriti pärast seda suurt meediakajastust. Töötan veebiarendusettevõttes. Mul ja selle ettevõtte asutajal on päris palju ideid. Oleme mõelnud uutele radikaalsetele viisidele, kuidas saaks abi laiali jagada. Ja et oleks rohkem kaasamist, mis teeks nii annetuste saamise kui annetamise lihtsamaks. Et need ei läheks läbi suurte MTÜde, vaid otse inimestele. Kogu selle meediakajastusega saame ehk rohkem kui ühte inimest aidata. Me ei taha leiutada täiesti uut platvormi. Näiteks Facebook oleks hea, juba olemasolev, platvorm. Üks mõte on, et Facebookis oleks võimalus «lisada sõber, kel on abi vaja». Nad võiksid minna pagulaslaagritesse, lisada fotosid ja kirjutada nende inimeste lugusid. Aga see on vaid üks mõte.
Kas sinu arvates selline rohujuuretasandil, inimeselt-inimesele, lähenemine ongi võti pagulaskriisi lahendamiseks?
Ma arvan, et see on üks mitmest lahendusest. Valitsused on olnud üpris passiivsed. Nad ignoreerivad seda kriisi suurel määral. Samal ajal on palju inimesi, kes hoolivad ja tahavad aidata, aga neil ei ole võimalik seda teha. Nii et kui teeme selle lihtsaks ja kiireks, kus saab aidata konkreetset pagulast või pagulaslaagrit, siis see avaks palju võimalusi.
Kuidas te kindlaks teete, et teie initsiatiivist ei saa järjekordne MTÜ, mis lubab aidata, aga tegelikult jõuab vaid 10-30 protsenti abivajajateni?
Siin aitab tehnoloogia, mis on tegelikult juba olemas. Näiteks platvorm Kiva on laenupõhine süsteem, mille abil saaks abivajajatele raha saata otse mobiiltelefonile.
Abdulil vedas, temast tehti foto. Kuidas teete nii, et annetused ei sõltuks sellest, et sa oleksid õigel ajal õiges kohas?
Detaile ei ole me veel paika pannud. Aga sa saaksid ka toetada pagulaslaagrit enda lähistel. Näiteks kui sa elad Saksamaal ja tead lähedalasuvat pagulaslaagrit. Siis saaksid just neile raha saata. Nii palju on ühisrahastuskampaaniaid (ingl. keeles crowdfunding ja crowdsourcing) näiteks arvutimängude jaoks. Nad saavad miljoneid dollareid ja keegi ei ütle selle peale midagi. Kui korraga saab pagulane 150 000 dollarit, siis miks see on probleem?
Kas oled negatiivset vastukaja saanud?
Jah, muidugi! Yahoo artikli kommentaariumis öeldaks, et ta hakkab ISISt toetama ja rünnakuid Ameerikale. Igasuguseid hulle asju.
Kas mõni võtab sinuga ka isiklikult ühendust. Et mees, miks annad raha inimesele, kelle tausta sa isegi ei tea?
Jah, muidugi. Aga me tegime ta isiku kindlaks, enne kui algatasime kampaania. Üks naine Liibanoni abiorganisatsioonist kohtus tema ja ta lastega. Ta suhtles nendega ja nägi, kus nad elavad. Ta tegi kindlaks, et Abdul ei ole lihtsalt mingi mees, kes varastas kellegi teise lapse. Oleme saanud kirju, mis ütlevad, et nii tore, et sellise kampaania tegid, aga nüüd on see liiga suureks kasvanud ja pole enam vastutustundlik. Nad arvavad, et rohkem inimesi peaks sellest rahast osa saama. Ma nõustun sellega, aga samal ajal on palju inimesi, kes pole pagulased, aga saavad palju rohkem raha. Nende kohta ei ütle keegi midagi.
Võib-olla nad tunnevad, et Abdul ei ole teinud midagi selleks, et seda väärida?
Võimalik. Aga ühelt poolt on nii tore näha, kuidas nii paljud inimesed panevad raha kokku, et ühte inimest aidata. See näitab, et inimesed saavad aidata ja muuta elusid. Teisest küljest on see ebaõiglane. Aga selline see maailm on kahjuks. Pea võimatu on kõiki aidata. Oleks vaja suuremat mobilisatsiooni valitsustelt, et nad abiorganisatsioonide üldkulusid vähendaks.
Kas peab annetama vaid raha? Kas ei võiks näiteks ka teadmisi, oskusi ja asju annetada?
Praegu ainult raha, sest seda on lihtsaim saata. Ma olen ju üksi ja ei suudaks seda hallata. On lihtsalt imeline, mida võib interneti ja arvutitega teha. Võid ühendada inimesi üle terve maailma. Mulle tundub, et veebimaailma pole selles kriisis piisavalt rakendatud.
Irooniline on, et Island ja Norra, millega sina tihedalt seotud oled, ei paista just eriti silma pagulaste aitamisega viimasel ajal.
Väga vähesed valitsused aitavad. Saksamaa võtab nüüd lõpuks pagulasi avatult vastu. Mis on hea.
Aga see pole ka lahendus, et toome kõik siia. Peaksime tegelema probleemi juurtega.
Mina arvan, et sellest saab Euroopa jaoks rahvuslik julgeolekuküsimus, nii et midagi peab kindlasti tegema. Aga pole näha, et Saksamaal, Prantsusmaal või Suurbritannial oleks mingisugunegi huvi sõjaväeliselt sekkuda. Aga see on vajalik, kui tahame pagulaskriisi peatada.
Sky News tegi Abduli ja tema tütrega esimese intervjuu: